Leivajuuretis ja teistmoodi

Leivajuuretis ja teistmoodi

Ma ei saa aru inimestest…. tegelikult võib olla isegi natuke saan, kes istuvad kinni mingisugustes piirides ja raiuvad, et kõik mis väljaspool, ei ole võimalik! Ei saa, ei ole, ei ole võimalik, ei usu….

Leivajuuretise tegemine! Kuna mina ise ei ole siiani mitte ühtegi leivajuuretist ise teinud, kuid kuna seda on blogis nii palju otsitud, siis mõtlesin, et teen. Lugesin ja küsisin, on vaja juuretiseleiba ja petti…. Hakkasin mõtlema, et kui ma sain nisujuuretise ainult vee ja jahuga käima, siis miks ma ei saaks rukkijuuretist nõnda käima? EI SAA vastati mulle, ei lähe käima! Teate mis? Sai küll! Läks küll! Õnnestus küll!

Aega läks 6 päeva ja minu juuretis on pildil! Lõhnab õigesti, mullitab õigesti ja paar korda olen teda juba leiva sekka pannud ka! Täiesti iseseisvalt ma temaga katsetanud veel ei ole (sest mul ei ole hetkel vara katsetada), kuid ma teen seda tuleva nädala alguses. Lisan “retsepti” eraldi.

Teine asi, mis ei tundunud õige jutuna, et leivataigent tuleb sõtkuda nii, et lirtsub! Miks? Mis mõttes? Olen ma alati imestanud. Kui teil on käes nisutaigen ja rukkitaigen, siis on nad nii erinevad nagu öö ja päev! Nisu jah, pm sõtku palju tahad, läheb sellest ainult paremaks. Rukkitaigen aga tahab lihtsalt kokku segamist ja on valmis. Tõestust sellele sain siit. Kisub ehk kontekstist välja, kuid võtke see ajju, et nisutaigen – sõtku; rukkitaigen ja kotletitaigen – ära sõtku, sega lihtsalt kõik kokku ja ongi valmis!

Ma olen alati seganud leivataigna lihtsalt lusikaga kokku ja korras. Tundub, et ma teen üldse leiba teistmoodi, ma ei mässa nii palju. Minu jaoks ei ole leiva tegemine midagi erilist, vaid see on argipäev. Poest me leiba ega saia ei osta, seega peab nende tegemine sulanduma argipäeva tegemistesse, ilma igasuguse vilede, tulede ja laborita! Juuretised elavad mul ka sügavkülmas ja ei sure nad kuhugi!

Kolmas asi, mis tekitab natuke mõtteid, on erinevad jahud. Leiva tegemist ei saa suruda mingitesse kindlatesse kogustesse, sest jahud on erinevad! Erinevad jahvatused, erinevad jahvatajad, erinevad tootjad! Ühte jahu läheb rohkem ja teist vähem!

Ja veel, olen teinud nüüd paar korda orzottot kaeratanguga! No küll on hea! Viimati  tegin üleeile ja panin liiga tśillit (nõnda, et ikka nohisesin, õhkasin ja pühkisin nina pidevalt), eilsest pool päeva ägisesin ma kõhuvalu käes ja tõotasin pühalikult, et enam ma  nii ei tee!

PS. Tegelikult ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja panin juuretise leiva jaoks suurde kaussi käima. Ma ise oletasin, et see võtab tuurid üles alles homme, kuid üllatus-üllatus, paari tunniga oli pilt selline:

Nii ma siis pidingi taigna valmis tegema ja panin vormidesse kerkima. Loodan, et õnnestub!

Ja näe kui ilusti kerkivad!


Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top