Leivategu tundega (vormileib, 2 tk)

Leivategu tundega (vormileib, 2 tk)

Kunagi ma kartsin leiva tegemist, ma olin täiesti kindel, et see ei õnnestu, liiga keeruline.  Temperatuur peab olema õige, küpsetamisel muudkui aga muuda temperatuuri, kogused, kaalud ja mida kõike veel! Tegelikult ei ole leiva tegemine üldse nii keeruline! Ja kodus tehtud leib maitseb nii hää ning see leiva lõhn… See on midagi nii head, kodust ja sooja! 

Kuidas teha rukkileiba tundega, vabama käega? Ilma stressita?

Juuretis – juuretis peab olema juba mõnda aega käigus olnud, sest värskest juuretisest ei saa esimesed korrad väga head leiba. On vaja aega, et see läheks nö korralikult käima.

Mul on alati sügavkülmas 4 sl juuretist, minu juuretis on juba üle 10 aasta vana. Ei ole see sügavkülm teda kuidagi nõrgestanud nagu mõnes kohas kirjas. Miks ma seda sügavkülmas hoian? Sellepärast, et isegi külmikus läheb juuretis käima ning las ta siis pigem puhkab see nädalakese seal sügavkülmas. Samuti hoian ma juuretist sügavkülmas sellepärast, et kui tulebki leiva tegemises pikem vahe sisse, siis on mul muudki mäletamist kui mängida juuretise asukohtadega.  

Panen sulanud juuretise kaussi ja lisan 3 tassitäit sooja vett (umbes 12 dl) ja segan. Lisan nii palju rukkijahu, et segu on hapukoore sarnane, jahu lisan mitmes osas, et saaksin sobiva paksuse.

Sellest segust võtan uue juuretise, 4 sl ja panen sügavkülma. Juuretise karpi ma ei pese.

ps. Minul ei läinud juuretis plastikust kausis käima, soovitan teilgi vältida plastikut!

 Minu juuretise “hoidlaks” on vana sulatatud juustu karp.

Kui ma tahan kiiresti juuretise käima saada, panen kausi ahju umbes 50 kraadi juurde ja saan juba samal õhtul leivad ahju. Kui nii kiire ei ole, siis jätan rätikuga kaetuna toatemperatuurile kuniks järgmise päevani.

  Käima läinud juuretis on selline

 

 5 sl suhkrut

 1 sl soola

  

1 pihutäis linaseemneid, 1 pihutäis seesamiseemneid, 1 pihutäis mooniseemneid ja 2 pihutäit päevalilleseemneid. Segan tainast sellise puust kahvliga.

Lisan rukkijahu osades ja segamiseks kasutan ainult puukahvlit. Jahu lisan nii palju, et segamine on juba suht raske ning teise käega peab hoidma kaussi paigal. 

Selle videol on taigen veel liiga vedel:

 

Taigen on õige, kui see käänates oma raskusega kergelt ikkagi vajub, nagu selle videol, kuid mingil määral püsib koos.

 

Ma ei sõtku taigent, ma lihtsalt segan selle puulusikaga kokku, ma ei näe meeletut vaeva, et taigen oleks just see “õige”, seda ei ole vaja! 

Tõstan taigna võiga määritud vormidesse, silun märja käega siledaks ning jätan kerkima (kas siis ahju või lauale). Ahju panen sooja siis, kui taigen on kerkinud selliseks nagu pildil, ehk umbes kahekordseks. 

 

 

Ahju sätin 250 kraadile, kui ahi on saavutanud selle temperatuuri, siis panen leivad ahju ning annan küpseda neil seal 15 minutit. 

Peale seda langetan temperatuuri 160 kraadi peale ning annan leibadel olla seal veel 45 minutit.  

Ahjust kallutan ma leivad puust alusele ning katan kuivade rätikutega ning annan neil seal olla paar tunnikest. Peale seda pakin leivad kilesse või paberkotti.

 

Mida ma olen aga leiva tegemise juures märganud, on see, et leiba ei saa teha halbade mõtetega! Kui tainas on liiga vedel, siis tuleb leivast nätske, märg. Kui tainas on liiga tugev, siis tuleb leivast selline saepurune ja kuiv.

Ilusat leiva tegemist ilusate mõtete saatel!

Minu pakkumine on endiselt jõus – kui keegi soovib head ja eakat juuretist, siis olen valmis enda juuretist jagama! Kirjutage mulle aadressile triinh@triinh.ee

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top