Draama-Mama, The IseLoom

Draama-Mama,  The IseLoom

Kõik sai alguse 2014 aasta hilissuvel, kui neiu Pallpea, olenemata minu keelamisest, otsustas välja haududa salaplaani ning 3 tibu. Salaja oli ta kogunud koerakuudi alla enda mune, oli keelitanud suisa teisigi sinna munema ning sujuvalt libistas ta end sinna sobival hetkel hauduma. Seda ma veel tol hetkel ei teanud, vaid ühel vihmasel päeval avastasin ehmatusega, et minu tilluke pallpea on kadunud!

Otsisin teda igalt poolt, võimalikest ja võimatutest kohtadest, kuid ei leidnud. Poetasin pisara, kole kurb oli ning jätsin neiu Pallpeaga hüvasti. Otsinguid ma siiski ei lõpetanud, lootsin, et äkki ma leian midagigi mis seletab tema kadumist.

Vihma ladistas ning ma tiirutasin oma traditsioonilist ringi ümber õue ning puht juhustlikult hoomasin koerakuudi all liikumist. Ja mida ma nägin – minu tilluke neiu Pallpea istus puhevil oma munahunniku otsas! Valgustasin munad läbi ning leides sealt elu, andsin neiu Pallpea soovidele järele ning lasin tal haududa. Ehitasin talle igal õhtul majakese ümber, et oleks turvalisem. Eluga pääses 3 tibu: 2 siidikat ja 1 esmapilgul kääbus cohcin kel imelik suur tutt peas. Ilmad kiskusid kehvaks ning mul ei jäänud muud üle kui kolisin terve perekonna tuppa, sooja.

Lauta kolisid nad jaanuaris. Murelapseks osutus kääbus cochini ja araucana segane tüüp, no kohe üldse ei sobinud ta lauta! Ta silmist peegeldus õud, kogu ta olek väljendas põlastust teiste isendite vastu, tundus, et ta ei pidanud end kanaksi! Igal õhtul pidin ma teda taga otsima, sest ta oli jälle kuhugi põgenenud, kord oli ta oksal, siis istus pea põõsas, korra esitas ta isegi jalutut. Nõnda jalutuna ja küliti maas lamavana tõin ta ruttu tuppa ning arvasin, et nüüd on temaga asi ühel pool, kuid oh imet – tuppa saades tõusis kanakene jalule nagu ei oleks midagi olnudki. Tõeline simulant. Jälgisin teda päeva ning viisin tagasi lauta. Lõpuks lõin käega, põgenegu siis, mina enam ei jaksa! Ühe öö veetis ta õues ning siis võttis mõistuse pähe – peale seda sai temast kana.

Tihtilugu peetakse kana ekslikult lihtsalt rumalaks, primitiivseks, iseloomutuks olevuseks, nagu üteldakse –  kanaaju. Ometigi on kana tõeline isend oma iseloomuga!

See väike draama-mama on pärinud oma isalt, kääbus-cohinilt, iseloomu. Meil  oli 2 kääbus kukke, kutsusin neid vastavalt päevale – õed õlad, kukõkõsõd, draama kuningannadeks, nad käisid alati koos, nende koostöö oli laitmatu. Hämmastav kuidas neid jagus igale poole, iga asja kohta oli neil ütlemist ning seal kus olid nemad, seal oli draama! Kui nad hakkasid süstemaatiliselt teistele veriseid kambakaid tegema, siis tuli prioritiseerida – kukõkõsõd tuli saata pilvelinna.

Kui minu väike draama-mama hakkas näitama oma iseloomu, siis ei suutnud ma naeru pidada – ma nägin kukõkõstõ taassündi, samasugune toon, “jutukus”, samasugune dramaatiline joon. Õnneks tema eelis on see, et tema kingib mulle igal hommikul tillukese rohelise muna.
Julgen väita, et kanad on targad, üdini positiivsed, uudishimulikud ja sitked tegelased, primitiivusest on asi kaugel.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top