Emadus

Kuidas teil läheb?

Titeralli on taas võimust võtnud ning hetkel on lasteaias 10 talle, Risotto peaks veel pudenema, siis on vist kõik.

Sel aastal on ülekaalus tüdrukud, üksikud ja suured talled, olnud on ka 1 raske poegimine, nii et pidin antibiotsi appi võtma. Põssa, kes on juba 3,5 aastane, lehmamõõtu kits ning eelnevaid poegimisi ei ole, sünnitas lehmamõõtu kaksikud. Veed tulid tal päeval ära, õhtul sündis esimene tall surnuna, teine elusana. Platsenta aga ei tahtnud kuidagi välja tulla, suurem osa tuli välja, kuid lõpp mitte, käisin õhtul teda veel kontrollimas, siis oli lõpuks ka see viimane osa välja tulnud ehk plantsenta väljutamisega läks 24 tundi, platsenta ise oli ilus, mingeid anomaaliaid ei täheldanud, kuid Põssa sai lisaks kaltsiumit ja 3 päevase antibiotsi kuuri. Tundub, et väiksemad kitsed poegivad kergemini.

Ühe tallega oli meil veel vehklemist, tundus, et esmapoegijal ei läinud algus kuidagi vedama, tall sündis varahommikul ning hommikul lauta minnes oli tall veel puhtaks lakkumata, kuid näha oli, et osaliselt oli karv juba kuiv, seega oli ta sündinud mõnda aega tagasi, siruli maas justkui hakkaks otsi andma, seega tuli natuke abistada. Noorel emal mingid instinktid olid, sest ta pidevalt üritas suhelda oma tallega, kuid ei osanud midagi peale hakata. Lüpsime ternespiima ning esimese piima sai vastsündinu süstlast, imemisrefleks oli olemas nii et miski polnud veel kadunud! Kolisime noorpere kanalasse, sest külmad ööd olid tulemas. Kanalas on mul küte sees, seal on vastsündinul hea olla. Paar päeva möödus ikkagi muretsedes, sest pisike tundus ülimalt apaatsena, oli tihtilugu imelikult siruli maas, nagu hakkaks tõsiselt otsi andma, meie aga muudkui abistasime söömises. Kolmandal päeval otsustasin, et nüüd peavad nad ise näitama üles tahet ning talles peab tärkama ellujäämisinstinkt.

Neljas päev tundus nukker, sest tall oli rohkem siruli ning õhtupoolikul oli ta taas siruli, pooleldi seapuru ja heinade all ning suu külm, ema paanikas kõrval. Siruli ehk külili ning jalad sirgelt ja üldjuhul see ei ole hea märk.

Mina andsin alla ning andsin talle paar tundi aega, et rahus minna, viisin kanalasse ka kasti valmis.

Raske südamega läksin paar tunni pärast kanalasse, et talleke minema toimetada, kuid mida ma siis nägin…. Tall oli püsti ja kakerdas ringi nagu poleks midagi juhtunud!

Olen täheldanud, et on olemas sellised “normaalsed” talled, kes arenevad raamatutarkuse järgi ning on sellised natuke omamoodi talled, kes arenevad omas tempos, täiesti omamoodi ning neil on ka omamoodi iseloom.

Kuuendal päeval kolisid nad emakitse soovil lauta karjaga kokku (nad läksid ise, ma pidin lihtsalt neile värava avama) ning nii mõnigi kord avastasin ma talle siruli maast, pooleldi heina alt ja ehamatasin ennast segaseks. Selgus, et talle meeldiski nii magada! Nüüd magab ta nagu kits.

Vot sellised lood laudas.

Oma teismelisega ei oska ma aga aegajalt midagi peale hakata! Vahel on selline tunne, et see kasutusjuhend võiks kaasas olla küll!

Minu isiklik kogemus on ka, et see kontaktõpe oleks pidanud olema suurematel lastel, mitte algklassidel. Algklassilapsega on palju lihtsam see õppimine ja kaagutamist on hoopis vähem.

Veebitunnid on ikka veel suht õrn teema meie koolis, eelmisel nädalal tuli koolist kiri umbakudu sellise küsimusega, et milline lapsevanemate nägemus oleks veebitundide läbiviimise kohta. Daa….. See küsimus on hilinenud pea aastajagu!

Üldse tundub mulle, et minu otseste küsimuste ja otsese pöördumise peale solvutakse alati! A-LA-TI! Peaaegu alati. Minule endale tundub, et on täiskasvanulik rääkida otse, kuid kogemus on näidanud, et täiskasvanulik on hoopis teha näo ees ilusat nägu ning avaldada arvamust hoopis tagaselja! Kuna ma olen alustav kohvikupidaja ning väikeses kohas on kõigil midagi selle kohta kosta, siis olen enda kohta ka kuulnud kõiksugu arvamusi. Ikka tagaselja. 😀 Hetk tagasi ma mõtlesin, et võiksin ka siis täiskasvanuks saada, kuid peale mõtisklusi leidsin, et olen lapsik edasi…. See seljataga rääkimine tundub tülikas.

Ja veel emadusest. Mida vanemaks ma saan, seda suuremat austust ja tänulikkust ma oma ema suhtes tunnen! Ei pea olema täiuslik ega alati parim, piisab, et on minu inimene ja ema. Ehe.

Ehedus on üldse see omadus, mida ma hindan järjest enam ja enam.

Ehedus ja ausus, sirgeseljalisus.

Mida teie hindate?

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top