Kerget käppa….

Kerget käppa….

Ma ei vali endale loomi. Nemad tulevad ise minu juurde. Nii sattusid ka sina minu teele. Ma ei ole isegi koera-inimene. Kuid ju siis oli vaja. Sind oli mulle vaja. Minust sai Sinu inimene.

Linnud laulavad, kuked kirevad, õhk on häältest paks, kuid ometi on kõik nii vaikne. Sina oled puudu.

Mida ma teen sinuta?

Sa ei olnud meil kataloogikoer, pabereid sul ka polnud ning pärit olid sa kõrvalt külast, isa oli sul lühikese jalaga küla pontu, ema natuke suursugusem. Esimese passi said sa 6 aastat tagasi ning passi valisime sinu sünniajaks umbkaudsed numbrid. Ma ei teadnud sinu sünniaega, teadsin ainult seda, et sa oled juba suur poiss ja täitsa küpses eas, et sa hulgud, murrad kõike liikuvat, sind oli tembeldatud ebavajalikuks, kahjulikuks ning sind oli jäetud ripakile, oma õnne najale.

Võib olla me olime sinuga sarnased. Omamoodi, vormi sobimatud. Isepäised. Natuke mölakad. Kuid sinu süda oli nii suur ja põhjatu, et sinna mahtusime meie, kõik kassid, talled, tibud, kanad, lambad, kitsed ja putukad….

Et ma saaksin sind koju tuua, pidin ma Heikkyt veenma päris kaua, üritasin teda veenda, et meil on vaja õuekoera, sest ta ei nõustunud toakoeraga. Tegelikult meil polnud vaja õue ja halloo, mina ja õuekoer ei mahu ühte lausesse… Ikka toakoer, head sõpra tuleb hoida südame lähedal. Tol hetkel uskus aga Heikky minu juttu õuekoerast…

Sa olid must, kammimata, janus ja tihtilugu näljas. Kui mina sind esimest korda nägin, siis oli sind ketti pandud.

Kuu aega ma lihtsalt jalutasin sinuga, söötsin ja jootsin sind, rääkisime. Seejärel maksime endisele omanikule „loobumisvalu”eest 50 eurot, istusime autosse ja hakkasime sõitma kodu poole. Hiljem soovis sinu eelmine omanik vindise peaga veel saada loobumisvalust raha, kuid….. Siis olid sa juba ametlikult meie karjas.

Kuidas sinust, va suurest mehemürakast, toakoer sai? Meil vedas, tol õhtul, kui su koju tõime, sadas vihma. Ma ütlesin Heikkyle, et me ei saa ju teda õue jätta, las esimene öö olla toas. Jah, sinust sai sel õhtul ametlikult toakoer.

Sa kõndisid varjuna mu kannul, alati, igal pool. Sinu pilk järgnes mulle ka toas tegutsedes.

Kui ma olin migreeniga 2 päeva maas, siis ei lahkunud sa mu kõrvalt isegi pissile. Sa magasid mu kõrval, kuniks ma jalule sain.

Sa olid draama kuninganna! Kord leidsime sinult puugi ning seda eemaldades tundus, et justkui võtaksime sul pead maha! Küünte lõikamisega ei jõudnud me ka kuhugi….. Sa karjusid, kui jäid minust teisele poole ust. Muidu olid sa vaikne, sa ei ütelnud kunagi ühtegi üleliigset sõna. Sa olid tark ja suursugune! Nii mõnigi peen tõukoer võiks sinust õppust võtta!

Mida ma teen sinuta?

Sinu lõua all oli liivakella kujuline muster ning sinu karv muutus aastatega siidist pehmemaks ning kiskus lokki. Sul olid mustad ja valged küüned.

Sa olid minu sõber, minu õppetund, minu tüütus, minu õnn, minu naer, minu rõõm, minu õpetaja, minu tugi, minu vari ja saba.

Sa jäid vanaks äkki. Sa ei saanud enam kiiresti püsti, vaid hakkasid venima. Sa magasid palju. Sa sõid palju ning muutusid trullamaks. Dieeditamine oli sinuga paras väljakutse. Sa oskasid alati teha nägu, et sa oled näljast nõrkemas ning pole mitte kunagi süüa saanud. Kuigi Heikky mängis karmi kutti, oli tema meist see kõige pehmem, kelle käest sa lunisid alati midagi head välja, sest „kas Luther on ikka süüa saanud?!”

Kui sa 4 päeva enne minekut küsisid öösel kell 1 õue ning ma ehmatusega ärkasin 4 ajal, sest sa ei olnud ukse taga ennast tuppa karjunud, vaid leidsin su ukse taga magamast, siis ma teadsin, et nüüd on tulemas hetk, milleks ma valmis ei ole.

Minu jaoks jäi aeg seisma. Mul said sõnad otsa.

Kuigi sa olid hirmus draama kuninganna, siis need viimased päevad olid sa ülimalt rahulik, vapper. Mina nii vapper ei ole. Me saime seotud lahtised otsad, seadsin su soengu korda, käisime mälestuste radadel, hoidsin sind kaisus, masseerisin sind, magasin su voodi ees ja hoidsin käest.

Viimased 2 päeva käisid sa järjest tihedamini „ära”. Ma nägin, et sa jooksid. Kui sa tagasi tulid, otsisid sa pilguga mind ning ma lesisin taas su kõrval. Nii me lesisime, sina jooksmas mööda taevavõlvi ja mina käimas mööda meie mälestuste radu.

Kord, kui Heikky oli tulemas öösel tööreisilt ja ma jätsin talle pliidile liha ja pudru, tuli Heikky natuke hiljem pettunult voodisse, et kas tõesti oligi tänaseks ainult puder? Ei, ei olnud. Lihtsalt Lutherile maitses ka liha.

Viimased paar tundi olid sa juba ära. Oli öö. Vaikne. Kõik magasid. Mina kuulasin sind hingamas, sa hingasid sügavalt ja rahulikult. Kuniks tuli see viimane hingetõmme.

Kuidas ma saan ilma sinuta?

Ma olen õnnelik, et sa läksid kiiresti, omas kodus, omas voodis, väärikalt ja ise. Rahulikult. Just nii ma soovisin, ma usun, et sina ise ka. Me saime kõik sinuga hüvasti jätta ja sind tänada.

Me armastame sind kuuni ja tagasi! <3 Kauneid seiklusi sulle!

Stop all the clocks, cut off the telephone,

Prevent the dog from barking with a juicy bone,

Silence the pianos and with muffled drum

Bring out the coffin, let the mourners come.

Let aeroplanes circle moaning overhead

Scribbling on the sky the message

‘He is Dead’.

Put crepe bows round the white necks of the public doves,

Let the traffic policemen wear black cotton gloves.

He was my North, my South, my East and West,

My working week and my Sunday rest,

My noon, my midnight, my talk, my song;

I thought that love would last forever: I was wrong.

The stars are not wanted now; put out every one,

Pack up the moon and dismantle the sun,

Pour away the ocean and sweep up the wood;

For nothing now can ever come to any good.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top