Kirju seltskond – Luther

Kirju seltskond – Luther

Luther – midagi hundisarnast, siiski koer, hetkel 6 aastane.

Luther ühines meie perega 1,5a tagasi. Luther oli natuke ripakil koer, kes rändas mööda metsasid, aedasid ja põldusid ringi. Tema eest hoolitsesid kõik ja samas mitte keegi. Ta oli justkui kõigi sõber, kuid samas mitte kellegi sõber. Luther hoolitses oma toidulaua eest ise, ta hulkus mööda metsasid ringi ja murdis endale toidu ise.

Kurjaks muutusid asjad siis, kui Luther ründas ühe külamehe tallekesi (juttude põhjal, kuigi seda võis teha ka mõni teine ulapääl olev koer) ning hiljem murdis lisaks maha ühes talus kana ning teises talus kuke. Peale mitmeid lootusetuid katseid midagi ette võtta, otsustati ta nö maha kanda. Keegi teda ei tahtnud, kõik pelgasid teda, sest oli ju koeral vere maitse suus ning kindlasti ei saavat temast õiget looma. Keegi ei tulnud aga selle peale, et koerake murdis, et hing sees püsiks.

No meil oli nagunii plaanis täiendada perekonda koera võrra, kuigi mitte nii kiiresti ja sellisel moel, kuid elu on (vähemalt meie elu)! 🙂

Esiti hakkasin ma käima Lutherit söötmas, jootmas ja jalutamas temale tuttavas ümbruses, hakkasime teineteisega harjuma. Teades Lutheri harjumusest endale toitu hankida, siis tegelikult võttis natuke kõhedaks küll, sest meil on kanad, vabajala jänkud ja 2 kassi. Vürtsi lisasid teiste jutud, et Luther murrab kõik maha, nagunii murrab! Minu sisetunne aga ütles, et tegelikult on Luther tark koer, kuid kunagi ei tea ju!

Tegelikult ongi ta väga tark koer, sigadusi on ta jah paar korda teinud, kuid võrreldes sellega kui raske elu tal enne on olnud, siis see on andestatav! Luther on mu esimene koer, tegelikult olen ma kassiinimene ning mul on parasjagu harjutamist, et oskaksin seada selged piirid ja näidata talle, kes on siiski tema karjajuht.

Mina olen seda meelt, et koera ei tohi ketti panna. Nõnda ei olegi ta meil ketis olnud, ta on mul saba eest ning liigub alati täpselt mul kannul. Isegi toas. Oletan, et osaliselt on see tingitud tema natuke sassist psüühikast, kuid natuke on seal siiski ülimat truudust ja tänulikkust. Vaikselt ja ajaga on ta õppinud ka kaitsma meie kodu ning tunnetab enda karja. Ta ei ole veel teab mis lõvi, kuid võõral seisab teel ees ning läbi ei lase.

Lutherile meeldib ka hirmsasti mängida! Lemmikud on igatsugu pallid.

Luther kuulub nüüd meie kampa.

Luther vajas lihtsalt oma karja, nagu me kõik. Turvavõrku, omasid.

Vahel võib tunduda keegi hirmutav, sest ta käitub hirmutavalt. Tihti peidame enda hirmu hirmutava käitumise taha, sest nõnda näime tugevad ja haavamatud. Võib olla sisimas oleme me kurvad, üksikud või käega löönud? Võib olla vahel ei jäägi meil muud üle? Me ju peame kaitsma kui rünnatakse? Ning vahel on meil vaja lihtsalt teist võimalust.

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top