Kui ei ole huvitav, siis tehakse vägisi huvitavaks!

Kui ei ole huvitav, siis tehakse vägisi huvitavaks!

Kas keegi teab, mis liiki rähniga on tegu? Ma väga ta selga ei näinud, kuid peast võib tunduda Valgeselg-kirjurähnana. Või võib olla siiski tamme-kirjurähn?

Iga päev lammastele heina ette kandes mõtlen ma vanasõna peale – rohi on rohelisem teisel pool aeda.

Kui googletada, siis esiti tulevad vastuseks kas tõesti! ja EI OLE. Teate – on ikka küll!

Meil on 3 sulgu ning 3 heinanõud. Usute te, et nad kõik söövad enda nõust? Kas tõesti? Esimese sulu kamp sööb teise nõust, teine sööb kolmanda nõust ja kolmas venitab end esimese sulu nõuni. 

Mul on vuttidele 2 puuri, hetkel on kõik vutid suuremas puuris, mahuvad ilusti ära, ruumi asjatada jne. Ühel päeval aga oli ühel vutikukel pea lõhki. Mõtlesin õudusega, et nüüd on SEE aeg käes, veri hakkab vimmeldama ning meil ei ole vaja kõiki vutipoisse… Teate isegi. 

Tõstsin vaese tuti omaette. Ise hakkasin vaikselt mõtlema, et äkki jaotakski vutid kahe puuri peale laiali, võib olla on vaja ikkagi suuremat ruumi? Samas vaatasin, et see lõhkise peaga vutipoiss on ka parajalt ebastabiilne, tõmbleb ja ärpleb ning lendab vastu puuri, tekkis kahtlus, et võib olla lõi ennast ise lõhki? 

Nii ja teine huvitav vastuolu – kui lugeda vuttide pidamisest, siis soovitatakse neid pidada hämaras, et nad ei kakleks ja samas valges, sest neile on vaja munemiseks palju valgust…. Taas keegi, kes pole ise vutte pidanud võtab sõna?

Igatahes tõstsin ma sellele üksikule vutipoisile seltsiks ühe vutipreili. Päeval tundus, et nad väga läbi ei saa, kuid ei kiskle ka. 

Hommikul aga.. hommikul oli vutipreili sirakil maas, suled puuris laiali ja preili surnud. Vutipoiss vaatas jube ehmunud näoga, hoidis nurka  ja tundus, et tema ei tea asjast midagi. Vutipoiss sellist väikest kasvu ka, mõtlesin, et võib olla oli siis preilil tõesti mingi terviserike või kohanemisraskused vmi. No need suled panid mind ikkagi midagi kahtlustama. 

Järgmisel päeval oli all korrusel ühe vutipoisil naaatuke kukal verine, testosterooni palju, ju siis kisklevad ikka natuke. Panin siis tema ülesse selle väikese äbarikuga kokku. Uus vutt oli palju suurem ja kogukam.

Mõne tunni pärast läksin neile süüa viima ja mida ma näen!!! Suuremal vutil pea nii hullusti lõhki pekstud, et ma isegi ei saanud aru mis tal alles on või mida ei ole! Ja äbarik nurgas, kõõritab minu poole näoga, et ma ei tea midagi…. Endal nägu verine! HULL! Kohutav! Mõrtsuk selline!

Egas midagi, mõlemal pead lendasid ning homme lähevad ülejäänud vutipoisid külma. Ühe jätame, kanadele natuke rõõmu. 

Ma tegelikult põen hirmsasti neid nottimise päevi. 

Kuid minu arvates ei ole mingit mõtet ka sellistel “headel” inimestel, kes ise elavad linnas, liputavad küll põhimõtteliselt heade asjade poolt, kuid asi on kiskunud absurdseks ning nad isegi ei näe, et nad põhimõtteliselt söövad enda sõnu. 

Ma siis pigem tean kust mu liha ja üldse toit tuleb, samamoodi teavad mu lapsed, et kõigel on oma hind ja nad teavad seda hinda. Austus ja vastutus. Valikud ei peagi olema kerged. 

Oh…

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top