Milla ja Roosi, Roosi ja Milla

Milla ja Roosi, Roosi ja Milla

Sa pühade muna! Kontides on mõnus väsimus ja nüüd võib (vist) jalad seinale visata. 

Meile tulid täna Milla ja Roosi. Ülejäänud perel ei olnud veel konkreetseid nimepakkumisi, seega hetkel on nad Milla ja Roosi. 

Tegelikult ma natuke pabistasin enne nende tulekut, ärkasin väga vara ning mõtlesin, et kuidas see nende tulek ikkagi välja näeb. Kella üheks oli meil kokku lepitud see toomine.

Hommikupoole me kohmitsesime lauda kallal, kaasa lõhkus lisaks veel puid, mina nokitsesin lastega lammaste “majatiiva” kallal ja siis see kell 13 saigi. 

Kui me neid nö valimas käisime, siis oli see minu jaoks äärmiselt kummaline kogemus. Ma ei olnud vist kunagi niimoodi valinud, et võtan selle ja selle hinge, tavaliselt nad lihtsalt tulevad mu ellu ja mina hoolitsen nende eest. Nüüd me siis valisime ja jube raske oli (sellest on juba mitu nädalat ja imelikul kombel täna ma isegi tunnistasin nende näod suure karja hulgast). 

Kui me koju jõudsime, tõstsime esiteks vanema preili maha, preili Milla heitis ennast aga kohe külili, mataki maha ja mina kartsin juba halvimat. Ok, mõtlesin, et ehmunud. Ühendasime ta rihma ketiga ja panime keti otsa sügavale maasse. Hakkasime juba pilke pöörama teise preili poole, kui Milla äkitse püsti kargas ja ummisjalu metsa poole plehku pani, kett kilisedes taga (ehk see ora, mis keti otsas on ja maasse torgatakse ei pidanud teda kohe üldse paigal). 

Minu esimene mõte oli, et läks, nüüd ta tuli ja sinna ta läks. Padavai metsa järgi. Meil on kohati nii tihe võsa, et mitte midagi ei näe, no kohe üldse mitte. Kaugelt ainult kuulsin keti kilinat ja peas jooksis miljon erinevat versiooni loo lõpust. Mingil hetkel ei kuulnud kilinat ka enam. Kohutav!!! Ausalt. 

Süda peksis. Hingeldasin. Vaikus.

“Käes!” kuulsin ma kuskilt. 

Milla oli jooksnud tagasi lagedale, mina taas sügavamale metsa. Nutikas….. Igatahes sai abikaasa Milla kinni, tal õnnestus kuidagi jalg ketile panna ja lammas paigale saada, Milla kukkus aga selle peale taas kummuli. Abikaasa seisis, ketiots käes, Milla kummuli maas. Kahtlustasin, et trullakale Millale tegi metsajooks liiga, uus koht ja kõik kokku niidab jalust. Arusaadav, onju?

 Tõstsin Roosi maha, panin talle keti ja Roosi ei teinud erilist draamat millegagi. Näksis rohtu, vaatas ringi ja tippis mul järel. Milla aga pikutas. Viisin Roosi lauta ja Roosi käitus nagu oleks alati siin olnud, sõi, jõi ja nõudis pai. 

Milla aga, Milla pikutas. Kui ta arvas, et mu abikaasa teda enam ei jälgi, tõusis püsti. Kui abikaasa üritas teda suunata lauda poole, viskas Milla end taas kummuli. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti. Mind ajas nii naerma! Kui nad olid juba laudale lähemale jõudnud, hakkas Milla perutama, esitas karjuvatele kanadele oma tantsu, koledad linnud ikkagi. Natuke tantsis ja siis tuli lõpuks lauta. Õigemini soostus tulema. 

Tundus, et kõik oli kontrolli all. Roosi sõi, Milla trampis jalaga, kuid lasi pai teha. Päike paistis. 

Kui saabus magamaminemise aeg, keeldusid kanad lauta minemast, kambaga õues ja kõik, sisse ei lähe. Teater missugune. 

Irooniline, eks? Mina toon lambad kanadele radiaatoriteks ja nüüd kanad keelduvad lihtsalt lauta minemast. 

Tule taevas appi, ausalt!! Kuidas saada terve see kari lauta? Läksime lastega lauda juurde ja esiti kurjustasin kohe kogu hingest kanadega. Mis jama see on! Esimesed 7 kana pidime kinni püüdma ja sisse viima, siis julges kukk ka sisse minna. Milline härrasmees, eks? Kui esimese seitsmega ei juhutnud midagi, ju siis julgeb sisse minna.  Õnneks edasi läksid juba kõik ise. Aega läks aga asja sai. 

Aga ma lähen viskan nüüd jalad seinale. Tehke teie ka nii.

Ps. vasakul on Milla ja paremal on Roosi.

Täiendus: Ma olen kirjutanud oma Puśkini perekonna temperamentsusest, venelannad on äärmiselt temperamentsed. Nende kukk ei jää neile alla. Tänane hommik on olnud väga dramaatiline, vaene kukk vahib lambaid ja on minestamise äärel, suures ahastuses toob ta kuuldavale erinevaid hüüdeid. Ma ei saagi aru, miks ta neid jõllitab, kui see nii hirmus on? Võiks ju lihtsalt õue minna ja teha midagi muud. 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top