Mõistetamatu

Mõistetamatu

Täna kraapisime keskendunult õunapuude vahelt klaasikilde kokku (eks kunagi keegi on kasutanud seda prügimäena ning maa annab seda rämpsu nüüd hoolega välja) ning peletasime segajaid (loe kitsesid) eemale. Saaki prügikonteinerisse tühjendades märkasin, et lambad on kuidagi imelikult kaugel, nagu oleks naabri aias… St nad olid väljunud meie aiast ning sisenenud naabri 1,6 m võrkaeda müstilise augu kaudu. Igatahes suht kiiresti saime nad sealt tagasi välja aetud (auku ei leidnud, kuid natuke madalama koha küll, millest nad suht vaevaliselt üle lendasid), tagasi enda aeda, kuid mina ehmatasin/sajatasin/kraaksusin/hingeldasin kogu sellest trallist enda kurgu valusaks. Seda kaudu kust me nad välja ajasime, nad sisse ei igatahes läinud. 

Ma sain selgeks, et tõesti ongi olemas inimesi, kes ei kujuta ette, et väljaspool linna on elu. Hoopis teistsugune elu. Et vili kasvab põllul, et lihatükk on kunagi olnud elus ning tervik olend, et kui tahad midagi saada, pead ka andma ja vaeva nägema, et ei ole olemas müstilist “kohta” kust see kõik tuleb sinu toidulauale. Nii me välja suremegi, sest me ei hinda enam päris asju ning meist on tulnud saamatud, edevad eneseimetlejad. Me hindame asju, mammonat, tavaari, kuid mitte värsket õhku, puhast vett ning säästlikku eluviisi. Me laiame ning kasutame resursse nii pillavalt ja lohakalt, et häbi hakkab.

Samuti tekitab küsimusi rafineeritud ja rafineerimata toit. Ma saan aru jah, et see on odavam, kuid mis kasu on kasutust ja kui mul sellest mitte mingisugust kasu ei ole, siis miks ma peaksin seda endale näost sisse ajama? Ei ajagi, sest selles ei ole ju midagi kasulikku enam järel, kõik on välja valgendatud. Miks sellest ei teata rohkem? Kuidas inimesi ei huvita enda tervis? 

Ühel päeval õnnitlesin ma ühte klienti pulma-aastapäeva puhul ning eakama abielusolijana ütlesin, et aastatega läheb järjest paremaks! AGA – ma ei ole sõrmusekandja, ma ei tunne, et ma peaksin sõrmust kandma ning ma ei arva, et ma olen sõrmuseta vähem truu, vähem abielus või vähem lojaalne. Mulle meeldivad hoopis kõrvarõngad! Minu arvates asub truuduse ja lojaalsuse keskus kuskil mujal kui sõrme ümber. Igatahes – põrnitses klient mu sõrme ning küsis teravalt, et miks mul siis sõrmust pole?! Vastasin, kuid ju ma polnud siis nii veenev või olid meie väärtushinnangud nii erinevad või tõesti mängis rolli siin abielus oldud aastate määr. Ma ei tea. Igatahes ütles minu kliendi pilk rohkem kui tuhat sõna…. Mitte positiivses mõttes. 

Igaks juhuks – kas teie teete asju igaks juhuks? Ma ei pea siin silmas a la, et ma igaks juhuks panin ukse lukku, sest kes teab…. Ma igaks juhuks lülitasin elektri välja, sest äikest võib tulla või ma igaks juhuks võtsin kampsun kaasa.. Meie lasteaias avastati ühel lapsel ussid (meie laps ei ole veel sel õppeaastal lasteaeda jõudnud). Suhtlesin ühe emaga ning küsisin, et kas ta sai ka selle meili? Jah, kuid nemad annavad nagunii igal aastal igaks juhuks lastele ussirohtu nii, et…. Lastearstid suisa soovitavad ja kirjutavad. Minu vanem laps on teise aastakümne alguses, kuid mitte üksksi arst ei ole mulle soovitanud anda lastele igaks juhuks ussirohtu. Isegi mu lammaste-kitsede ihutohter soovitas enne ussirohu andmist kakaproov teha ja alles siis vajadusel anda rohtu…. Minu motiiviks ei ole näpuga näidata. Ma lihtsalt olen täna arutlenud endamisi, et kas ma ka annaksin igaks juhuks ravimit lastele…Jõudsin endas järeldusele, et ei annaks! Vajalikud vaktsiinid teen küll (vajalikud ravimid ikka ka, õnneks on ptüiptüiptüi läinud meil väga kergelt ja ravimivaeselt), kuid niisama – igaks juhuks ei annaks/lubaks teha ma mitte midagi! Kas te annaksite- võtaksite? 

Kõrvitsat tegin jälle. Eelküpsetasin kõrvitsat umbes 165 kraadis 1,5 tundi. Laupäeval, saunast tulles, heitsin kõik asjad kõrvitsale, peale sulatatudjuustu-majoneesi segu ning ahju, 200 kraadi, pooleks tunniks ja valmis. 

 

Sel korral lisasin ma isegi minu jaoks liiga palju tśillit – ma luksusin, õhetasin ja nutsin kohe hoolega. 

Mõõdukus kõiges, eks?

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top