nohh…

Postitus võib sisaldada häirivaid pilte!

Ilusat aastapäeva! 

Mõnusalt udutab sadada ning ma loodan südamest, et see vesi jõuaks üks kord ka meie kaevuni! Kuidagi kuivaks kisub. 

Me võtsime veel 10 vutipoissi maha. Ma tean, et sinna jäi veel paar poissi, kuid ma täpselt ei tea millised nad on, sest kireda nad minu juuresolekul enam ei julge. Vahel kuulen, et kirevad, kuid kui lähedale lähen, siis on vaikus. Õnneks valitseb vuttilas rahu, vähemalt hetkel. Keegi ei ahista enam kedagi ning tundub, et neil sujub elukene rahulikult. 

Mõtlesin, et lisan mõned pildid teekonnast, toidu teekonnast. Algusest lõpuni. Ausad.

 

Ma sain alles nüüd vuttide sulgede kitkumise tehnika käppa – vuttidel ei saagi otseselt sulgi kitkuda, nahk on nii õrn. See on rohkem nagu mudimine, venitamine, masseerimine, kuid mitte kitkumine. Kitkudes rebeneb nahk kohe. 

Vutid panin ma apelsinimarinaadi. Lisan hiljem ka retsepti. Igatahes võrratult maitsev tuli!

Maitseks lisasin veidi küüslauku, ingveri, tüümianit, rosmariini, soola ja pipart. 

 

Ja täna hommikul sõin vutte leival. Täiesti täiesti oma tehtud ja kasvatatud – leib, majonees, vutt ja kasvuhoonest tśillit. 

Päevad on nii tegevust täis, et tundub justkui eelmine nädal oleks kauge minevik. Väsinud ma aga ei ole. Kui ööuned on paigas ja normis, siis jaksab kõike paremini. 

Üks blogija kirjutas, et AD kogust vähendades hakkas ta ennast tundma ebakindlana, kahklused ja kõhklused…. Ja mina mõtlesin, et teretulemast minu maailma! Peale läbipõlemist julges keegi kahelda, kas mul ikka oli päris masendus, kas ma ikka põlesin päriselt läbi, ma ju ei söönud AD ega jooksnud arstile. Tegelikult võitlen ma ju iga jumala päev mingil määral ebakindlusega, kahtlusega kas keegi mind üldse armastab, kas ma ikka ole piisavalt hea, kas ma olen piisavalt tubli, kas ma olen piiisavalt ilus, kas ma olen piisavalt hea, mis minus on ometi viga jnejne. KUID nagu ma ühes külalispostituseski rääkisin, siis ma olen õppinud endaga rääkima, argumenteerima, rahustama, ennast nö maa peale tooma. See on minu viis sellega hakkama saada. See aitab mind läbi paanikahoogude ning läbi ebakindluse. Selleks aga ei ole mul vaja AD krõbistada, vaid selget mõistust, sest ainult nõnda suudan ma sellega päriselt hakkama saada. Ma olen ikkagi täiesti kindel, et ma tegin õige valiku. Keegi ütles ka, et ma ei mõista, mõndade ajukeemia on sassis ja nad vajavad AD-d. Mõistan küll. Lihtsalt igal inimesel on õigus valida endale sobiv viis kuidas musta auguga toime tulla! Mul on õigus valida AD vaba viis, mul on õigus ise otsustada ning teada, mis on mulle kõige parem. See aga ei tähenda, et ma ei tea, ei mõista või et mul ei ole. 

Oi – ja eile sain ma oma hispaania keelt elustada! Oi oi oi kui roostes see on! Ma ei ole ju aastaid seda rääkinud, tõesti aastaid, 10 ehk? Vürtsi lisas ka see, et juba 4 muud keelt olid ees, millest vene keel on samuti roostes. On alles vaevarikas leida vajalikke sõnu peast üles! Samuti on roostes minu oskus keksida mängeldes ühel keelelt teisele, vähemalt nii mitmega. Igatahes purssisin ma oma asjad ära, sekka muidugi inglise keelt ja käsi ka, kuid pm said nemad oma asjad minuga hispaania keeles aetud. Pean selle uuesti käsile võtma. Vähemalt mina näen asja nii – see keel on mul olemas, see ei ole kuhugi kadunud, kuid see on kuskile ära pandud ning nõnda äkistse ei saanud ma seda kõike sealt kuskilt kätte. 

Kaunist päeva!

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top