Pappkasti beebi Papaa Rudolf

Pappkasti beebi Papaa Rudolf

Nagu ma juba kirjutasin, siis paar nädalat tagasi sündis meil laudas väike kitsetall, Papaa Rudolf, nagu me talle nimeks panime. Kõik ei läinud ilusa plaani järgi ning temast sai meie pappkasti beebi ja ta jäi meie hoole alla. Lauta ei saanud teda jätta, sest seal oleks ta olnud hirmus üksik ning nagu beebid muiste, sõi temagi alguses miljon korda ööpäevas, seega oli lihtsam teda silma all hoida ehk toas. Papaa Rudolf oli alguses natuke äbarik, ternespiimaga oli kehvasti ja meil oli suur hirm, et kas ta üldse ellu jääb, kas ta on piisavalt tugev. Esimene nädal oligi selline kiigu-kaagu nädal, kuid teisel nädalal on toimunud meeletu areng ning Papaa Rudolf on kuidagi eriti energiline, kepsutab ja hüpleb.

Hetkel tundub Papaa Rudolf tundvat ennast hästi, sööb veel 1 kord öösel ja miljon korda päeval, teab kus on tema ase, topib kõik võimaliku suhu, armastab lutipudelit, juhtmeid, varrukaid ja prügiämbrit, nätsutab salatit ja heina ning lösutab oma padja peal. Papaa Rudolf on umbes kassi suurune, kuid hirmutab koera ja ajab teda mööda tuba taga. Jalutamas käime me ka, kuid tundub, et talle veel kitsed ja lambad väga ei meeldi… Patseerime siiski pidevalt lammaste ja kitsede läheduses ning tundub, et mingi huvi on siiski olemas, kuid ma ei tohi silmapiirilt kaduda, sest siis on kisa lahti. Mul on nüüd 2 saba – koer Luther ja kitsetall Papaa Rudolf. Raske olla populaarne, eks? Hahaa…


Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top