Piim, pria ja turbonohu

Piim, pria ja turbonohu

Eile tõime kitsed koju. Mina tahan kitsepiima, ma tahan kitsepiimajuustu, ma tahan toorjuustu ja tahan võsast lahti saada. Koju tuli 2 kitsepreilit ja väike poiss. Sajatan ennast vaikselt, et miks ma ei mõtle ette ning ei tellinud lammaste kõrvarõngastega koos ka poisile kõrvarõngad! Tüdrukutel on olemas. 

Ma lootsin, et kitsed hoiavad kokku ja lambad hoiavad kokku, kuid juhtus hoopis nii, et kitsepreilid otsustasid  väikese kitsepoisi kambast välja heita ning teatasid sellest koledasti sarvedega vehkides ning otse kõhtu. Ei jäänud muud üle, kui poiss vabadusse päästa ning hakata sõprust sobitama lammastega. Robert on vähe tõre, kuid teistel on…. kuidas nüüd ütelda…. ei külma ega sooja. Kitsepreilid tõstsid muidugi kisa ja nõudsid ka aiast välja, kuid kui käituda ei oska, siis välja ei saa! Lihtne! (Kuna minu kari on meeletult väike ja ma tean täpselt kust ma endale loomad tõin, siis mina ei rakenda 4 nädalast karantiini). 

Minu lambad ei ole kunagi kuskil arvel olnud ning alguses mõtlesin, et miks peaksin minagi neid arvele võtma (alguses pidi neid ju ainult 2 tulema ja maeiteakuidas oligi neid äkki 8!). Kuid kuid – tõsisemalt hakkasin ma sellele mõtlema siis, kui tuttavapere tegi ettepaneku vahetada minu talled nende kitsede vastu. Kui loomad on arvel, siis on selgem pilt ning kuidagi kergem jälgida ja kergem olla ka. 

Nõnda ma need kõrvamärgid ära tellisin ja nüüd ootan, et saaks need kasutusele võtta. Muidugi hakkasin ma seda kõike tegema siis, kui keskkonnaameti serveriruum põles ning e-prias esines tõrkeid ning ma sain iga natukese aja tagant teate tehniline rike, tehniline rike, tehniline rike, valge leht, tehniline rike, tühi leht, error ning ma klõpsisin maeitea millele ning järgmisel päeval pidin tühistama mingisuguseid toetuste taotlusi jne. 

Noh, igatahes sain ma tehtud selle, mille tahtsin. 

Neljapäeva hommikul keeras keegi mu nina kraanid lahti! Täiesti ausalt – mu nina lihtsalt jooksis nagu veekraan! Kartsin, et nühin enda profiili siledaks. Reedeks oli siirdunud kogu õudus ülespoole ning ma nutsin, nutsin kohe lahinal. Laupäeval nuuskasin mõned korrad ning peale sauna oli kõik kadunud. Seda õudust meenutab ainult kooruv nina ning ohatis suunurgas.  Ei saagi aru, mis see oli. Palavikku ei olnud, elu seisma ei jäänud ja ma oletan, et see ohatis on pärit hoopis tuule käes lehvimisest….

Aga ilusat kevadet! 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top