Pole minu asi.

Pole minu asi.

Oma blogi pidama hakates oli minu eesmärgiks ennast lahti kirjutada, praegusel hetkel aga mil ma olen rohkem kodust ära, võtab minu abikaasa blogist siit-sealt retsepte ning teeb kodus süüa. Inimene, kes tegelikult ei tunne absoluutselt huvi toidu tegemise vastu, on õppinud ülimalt head majoneesi tegema! 

Ma olen teinud kõrvitsat natuke teistmoodi, samuti täidetuna, kuid täidan selle praetud hakkliha-tomatipastaga ning peale oleme pannud sulatatud juustu ja majoneesi segu. Nõnda maitseb see minu arvates kõige paremini! Me teeme pidevalt kõrvitsat, kuid piltideni ma ei ole jõudnud. Koju jõudes on puhta pime öö käes ning kohe ei jaksa pilte teha. Küll ma selleni ka jõuan! 

Broileri-boilerid on juba täitsa “söödavalt” kogukad. Mis nad nüüd on… 1,5 kuud? KUID – nad on nii ütlemata armsad pätajalad, et ma ei kujuta ette seda päeva mil me… Sellised tötsa-tötsa taaruvad rahulikud tegelased. Kui nende sekka maha istuda, siis tulevad mõned tegelased juttu ajama, lasevad ilusti sülle võtta ning panevad oma peakese vastu põske ning pibisevad vaikselt ja kui juhuslikult on toit käes, siis jooksevad mütaki mütaki sulle järele…. 

Mõni päev tunnen ennast tõsise tegijana, kuid siis tõstab pead minu enesekriitilisus ja ma tean, et ma suudan veel paremini! See ei tähenda, et ma ei armasta ennast, ikka armastan ja see ei tähenda ka seda, et ma jään ennast mõttetult piitsutama ning soiguma olnusse. Ei. Ma lihtsalt tean, et alati saab paremini ning seda ma ka järgmisel korral üritan, paremini. Samuti luban ma endal eksida. Eksimine on ju inimlik, kõik kes midagi teevad, teevad ka vigu.

Ma ei ole vist seda maininud, kuid alati proovin ma leida inimestes 1 hea/huvitava omaduse, mida mul ei ole või mis on kuskil uinudes taustal ning proovin seda endal külge kasvatada/üles äratada. 

Vahel kohtab inimesi, kes usuvad endasse nii tõsiselt, et teeb suisa kadedaks. Nad ei ole oma tegemistes täiuslikud, vahel isegi mitte väga head, kuid nad ise usuvad nii tõsiselt oma oskustesse ja võimetesse, et suudavad hetkeks sind ennastki pimestada, et nad on ülivõrdsed! Nad on nii veenvad, et hetkeks hakkad endas ja enda otsustusvõimes kahtlema. 

Kui ma taas mõne sellise isendiga kohtun, siis mõtlen, et tahaks kaa….sest vahel rikub minu liigne enesekriitilisus ära hetke, mul võiks ka meri põlvini olla. Minu abikaasa ütleb aga (ju siis lohutuseks), et see on hea omadus, see näitavat, et ma olen suuteline arenema, ma olen pidevas liikumises. Mõtle, kui ma oleksingi enda meelest täiuslik ja veel igapäevaselt.

Kui mu vanem poeg läks esimesse klassi ning ta värvis auto mitmevärviliseks ning inimese natuke liiga pruuniks, siis ütles õpetaja, et auto on ikka ühevärviline ja meie oleme ikka natuke heledamad! 

Ma veensin enda last, et sinu auto võib olla ükskõik milline ja maailmas on olemas nii erinevaid inimesi, et ei ole olemas “õiget” nahavärvi. Mul on tunne (minu õnneks), et mu poeg uskus mind ning ta on just nii “värvipime” ka praegu nagu ma kunagi lootsin, et mu lapsed on.

Minu arvates ei ole olemas ka “õiget” värvi James Bondi ega “õiget” peremudelit ega “õiget” inimest, “õiget” ema, “õiget” isa, “õiget” värvi ega üldse midagi “õiget”. Keegi ei ole õigem ega parem ega halvem. Minu arvates on terve elu nii suhteline, et ma tahaks ütelda, et see ei ole minu asi targutada ega ka sinu asi targutada. Vaata värvist, rahakotist, geograafilsest asendist läbi. Nagu ka laste kasvatamises soovitatakse pigem kritiseerida/hinnata tegusid, mitte isikuomadusi või omadusi, mida ei saa muuta. 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top