Raadiopiire, lollid häkkerid ja lühike süütenöör

Raadiopiire, lollid häkkerid ja lühike süütenöör

Mul on olnud kuidagi liigagi mõnus olla nö omaette, perekeskis, nii et ei postita mitte kuhugi mitte midagi, hoides kõik mõtted, tegemised ja plaanid sisepiiris.

Saime lõpuks raadiopiirde paigaldatud. Kuna Omniva trikitas ja kaotas pakke, siis tellisime kokkuvõttes mitmes osas 900m juhet. Hetkel on paigaldatud 700m ja tegelikult ongi nii täitsa hea! Mõtlesin, et müün üleliigsed rullid maha, kuid kuna ma olen nagunii väga halb asjade edasimüüja, siis ma usun, et neid läheb veel vaja, kes seda teab, mis pidi seda liini tahan vedada! Jama on see, et saatja lülitab ennast ise välja, täiesti suvaliselt! Kontrollisin ka akut, kuid aku töötab ilusti ehk kui juhe tagant tõmmata, siis saatja töötab kenasti aku peal. Ma ei saagi hetkel aru, mis jama on. Kui saatja end ise välja lülitab, siis ei jää ta ka aku peal tööle, vaid lülitabki täitsa välja. Seda peab uurima!

Harjutamine…..Esimene päev läks nii, et Seeya peal ei tundunud see kaelarihm töötavat, meie peal aga vägagi hästi, kõik saime elektrit peale Seeya (ehk me hoidsime kaelarihma käes ning susisimine liini lähedal). Liinil on särtsu tugevusi 8, hetkel on kaelarihm 2 peal. Valus see ei ole, natuke ehmatab, tunne on justkui keegi pigistaks kergelt, Seeya on saanud 1 korra särtsu ning teda ehmatas see isegi väga! Enne särtsutsooni on hoiatustsoon, tsoon, kus siis kaelarihm hakkab hoiatavalt piiksuma. Seeya kardab seda piiksu nii palju, et ta ei ole särtsutsooni enam jõudnudki.

Vaene koer on nii ehmunud kogu atribuudist, et ei julenud esimesed päevad õues liikutagi, hirm oli suisa nii suur, et ta kakas ja pissis korra tuppa. Ega siin muu aidanudki, kui kannustamine, sundimine, kiitmine ja tihedalt õues käimine. Nüüd kepsleb ta rõõmsalt õues, kuigi veel rihma otsas, kuid piiridest välja ei lähe.

Kass Muriga on Seeya saanud nii suureks sõbraks, et tramburaitavad mööda elamist ringi ja mängivad nii, et maa on must, kass Pobiga….. No Pobi hoiab asja kontrolli all ning teeb täpselt seda ja kellega mida ise tahab ehk tema ei ole meil kunagi kellegagi mänginud, ta on titest peale olnud väike vanamees. Kui Seeya üritab temaga mängida, siis sisiseb Pobi autoritaarselt ja mäng jääb soiku.

Ma ei tea millega ma selle au olen ära teeninud, kuid minu lehte on järjepidevalt rünnatud nüüd pea 2 kuud ja mitte nii, et väike plõks sealt ja siit, vaid ikka nii, et koduleht alarmeeris punast. Te ei kujuta ette KUI kõrini mul sellest on! Kas inimestel ei ole muud teha? Tulge, ma annan teile tegevust! Mis te istute seal higise tooli peal, lämbes toas, tulge õue, tegevust jagub! Ma olen blokkinud maid ja ip-sid, sajatanud maa põhja neid tölle, kes midagi asjalikku ei suuda välja mõelda ja muudkui ründavad. Tegelikult mingi osa minust saab neist aru, see on ju huvitav, parasjagu närvikõdi. Ausalt, võib-olla teeksin ise sama, kui see oleks lubatud ja seadusega kooskõlas! Sest huvitav on ju!

Võtsime lõpuks kapi otsast alla jõuluvana toodud mängu “Põgenemistuba”. Mängul on kolm osa ehk 3 tuba põgenemiseks ning iga tuba koosneb samuti 3 ülesandest. Iga ülesande lahenduseks on kood ja selle peab sisestama dekodeerijasse, vale koodi puhul kaotad minuti, loomulikult ei ole võimalik ülesannetest üle hüpata, vaid dekodeerija tunnistab õige algoritmi. Mängisime eile läbi ainult esimese osa ning sellegagi läks aega rohkem kui tund (tund on etteantud aeg), tegime natuke sohki ja näpistasime aega juurde, kuna õige lahendus kargas pähe 2 minutit enne lõppu. Huvitav oli! 🙂

Ma olen hakanud mõtlema, et võib-olla on mul mingisordi Asperger. Ma naudin tõsiselt vaikust ja väga limiteeritud suhtlemist, ma ei armasta inimesi, vaid ainult väheseid, mind väsitavad sotsiaalsed olukorrad ja ma ei jaksa rääkida mittemillestki enam, ma ei saa aru, MIKS ma peaksin saama suvaliste inimestega kokku ja rääkima mittemillestki, mis annab mulle mittemidagi? Minu süütenöör on viimasel ajal nii lühike. EI, ma ei kaota enesevalitsust, ei. Ma lihtsalt lülitan ennast välja ning kõnnin minema. Või on hoopis maailm muutunud? Tühisemaks? Pealiskaudsemaks? Mina olen saanud vanemaks ja valivamaks? Rumalust on nii palju! Viha samuti.

Me ei ole sel kevadel-suvel mitte kordagi kasutanud mutukate vastu mürki, kuid nüüd tundub, et parmudele peame alla vanduma. Kuna me ei ole mürke ostnud ja see ei kuulu tavapärase poenimerkirja hulka, siis olen ma korduvalt poes käies unustanud mürgi ostmata, teine pool samamoodi, muudkui unustame ja unustame, tuletame teineteisele meelde ja siis taas unustame. Mina käin igatahes hetkel maani kleidi ja mesiniku jakiga ringi, nii saan ma rahus õues tegutseda, palav on küll, kuid pigem see palavus, kui sada parmu jala küljes. Ma ei saa ka sellest aru, kuidas parm suudab nii kiiresti ja täpselt rünnata? Sääsk hurmab pinisedes ümber pea tükk aega ja otsib parimaid palu, kuid parm maandub otse hambad laiali liha külge ja tükk on läinud enne, kui arugi saad.

Selle juurest jõuan ma mesilaste juurde – 2 uut pere on nii erinevad nagu siga ja kägu. Üks on justkui õpikunäide ja teine…. Esiteks oli ta hirmus kuri, kuid ma oletan, et selle kurjuse põhjustas kõhulahtisus. Peale lestaõrjet pere natuke leebus, kuid jaanipäeva aegu, mil ma tarru piilusin, märkasin, et areng ei ole olnud nii edukas, kui teises peres. Kõndisin mõtiskledes eemal ning hakkasin kaugemal seisvale kaasale kurtma pere olukorda, kui mu pilk libises tarude taga olevale puule – seal vibaliku lepa ladvas sumises minu pool pere! Lasid kurjamid ikka varvast! Igatahes ei ole ma selles peres ema leidnud, ei enne ega nüüd (tõenäoliselt see ema seal oli, kellega muidu nad varvast lasid!). Tõstsin rahulikust perest munadega raami emata tarru ning ajasin sellega mõlemad tarud vihale! Nüüd ma olen paar päeva käinud kaarega tarudest mööda ning ootan sobivat aega, kui hakkavad emakuppu ehitama, siis on ema siiski puudu ja kui ei, siis on ema kuskil, mina lihtsalt ei leia teda.

Kuidas teil on läinud?

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top