See ya….

See ya….

Tuul, päike, jahe. Valasin just endale teise tassi kohvi ning mõtlesin, et kirjutan, kuid siis helises telefon ning keegi vanem naisterahvas hakkas kauplema minule odavat tavaari. Keeldusin viisakalt, kuid ta ei jätnud jonni ning maalis mulle kauni pildi, mida kõike ma võiksin osta! Tänasin teda taaskord, keeldusin viisakalt ning selgitasin, et ma ostan siis, kui mul selleks on vajadus ning väldin mõttetut ostlemist, ainult selleks, et ma saan või miski on odav ma ei osta midagi. Tädi ei jätnud jonni, mille peale tänasin teda ning lõpetasin kõne. 99,99% võõralt numbrilt tulevatelt kõnedelt on mingisugused müügikõned. Telefonimüük on üldse oma aja täiesti ära elanud, ammendanud.

Nii tihti ostame me mõttetut kraami, sest me saame ning see on ju nii odav ning kokkuvõttes kõditab meie mingisugust osa meis, mis vaevleb hoopis muu käes, kui see asjade puudus, me lihtsalt täidame asjadega mingit tühimikku….

Kuid… Sellest ei tahtnud ma kirjutada. Sellised 3-4 nädalat tagasi hõljusin mina ühel reede õhtul unemaailma poole, kui märkasin, et Heikky vaatab varjupaikade lehtedel ringi. Perekond hakkas mulle hiilimisi mõtet pähe istutama, et meile on vaja uut koera. Elame ikkagi maal ning ma isegi tõdesin, et see rebane tõbras lippab taas ringi ning kallist Lutherit ei ole kuskil! Luther jooksis alati rebasele järele ning ajas ta minema. Alati oli ta mu kõrval. Nüüd oli nii üksik olla.

Kui ma esimest korda varjupaiga lehe lahti lõin, siis kukkusin ulguma. Tegelikult ulgusin ma ka teisel ja kolmandal korral. Ma ei oska valida endale elushinge! Seega võtsin esimese Lutheri täieliku vastandi (sest Lutheri lahkumisest on veel nii vähe aega ja mu hing nutab ta järele) ning kirjutasin, et soovin koeraga kohtuda. No ja siis läkski kõik juba kiiresti – pühapäeval kirjutasin ning teisipäeval läksime juba koeraga kohtuma. Oliver ja mina.

Kui ma uksest sisse astusin, hakkasin taas ulguma. Mina ei tea, mis mul viga on. Tegelikult tean. Mul on üüratult kurb, et on nii palju koduta loomi! Minule ei mahu pähe see, et tellitakse endale peeneid tõuge, kui samal ajal on varjupaigad hingedest pungil! Võetakse endale pereliige ja siis ühel hetkel visatakse ta minema! KUI enesekeskne võib inimene olla? Täielik mölakas!

Kui ma hakkasin Heikkyle ajama, et mõni asi see 2 koera meil majandada on, maal elame ju, maad on! Selle peale katkestas ta mind järsult ning pani lubama, et tagasi tulen ma AINULT ühe koeraga! Noh. Tegelikult oli tal õigus.

Tema varjupaiga nimi oli Lilu, ta on umbes 2 aastane, tüdruk, kahtlaselt täpne koopia Vene-Euroopa laikast. Esimesel päeval läksime me temaga jalutama. Kui meile tema rihm kätte pisteti, siis ei pidanud ta meid millekski, vaid ta kepsles varjupaigatädi ümber. Jalutasime seal harmoonilises õhkkonnas harmooniliselt puude vahel ning mõtlesime Lilule juba uusi nimesid, mis kõik ilusad nimed me läbi kammisime, kui äkitse venis meie varjupaigakoerake Lilukene oma vestist välja ja pani Männiku karjääri poole tuhatnelja punuma! Ausalt, esimese minuti me lihtsalt vaatasime Oliveriga jahmunult teineteist ning ei osanud ei ööd ega mütsi kosta. Mis just juhtus? Meile täiesti võõras kohas, rabeleb täiesti võõras koer end vestist välja ning haihtub. Aitäh usalduse eest, eks.

Rahustasin Oliveri, et kõik on hästi ning nii loll meie Lilu ka pole ning hakkasime teda kutsuma ja jälitama. Koer jooksis kaugemale, tuli siis meie juurde taas tagasi, kuid kätte ei andnud. Jooksis taas kaugele ning tagasi. Mingil hetkel sain ma aru, et ta tahab lihtsalt joosta jooksmise pärast, mitte meie juurest põgenemise pärast, seega rahunesin mina maha ja selle läbi ka Oliver. Lõpuks kui jooksud olid joostud, umbes 45 minutit hiljem, tuli koer minu juurde tagasi ning me saime talle vesti taas selga panna. Mõistsime, et varjapaigakoera Lilu nimeks saab Seeya ehk nägemiseni, mul on siiani meelest tema “tagatuled”, kui ta varvast lasi. Samas see kõlab nagu Sia ja see tähendab võitu või – Sia name meaning is Moving; Help; Light; Glow; One who Brings Joy; Cool. Ja just see ta on! Rõõmupall, kes avaneb päev päevalt järjesti rohkem.

Tagasi varjupaika jõudes tegime lepingud, maksime loovutustasu (mis oli päris kopsakas, kuid kõlas loogiliselt, sest see oli piisavalt suur, et suhtuda kohustusse tõsiselt ning ma loodan, et uisapäisa ei võeta endale elushing) ning lubasime järgmisel päeval tulla talle järele. Tol õhtul oli veel kevadpidu ja ma ei tahtnud teda lihtsalt visata tuppa ja jätta üksi, esimesel päeval. Ma tahtsin aega meie jaoks. Seega järgmine päev sobis ideaalselt.

Järgmisel päeval läksime talle järele ning kui ta väravatest kepsles rõõmuga välja, siis autot nähes tegi ta peaaegu samasuguse kadumistriki ning voolas oma vestist välja, puudu jäi mm, et ta uuesti oleks karjääri poole plagama pannud! Tõstsime ta autosse ning hoidsin pöialt, et ta kuumarabandust ei saaks, tol päeval oli kole kuum.

Seeya on olnud….. kokkuvõttes kerge, minu arvates on täiesti loogiline, et ta on olnud esimesed nädalad ebastabiilne, umbusklik, närviline jne. Kuid iga päevaga on näha, kuidas ta hakkab järjest rohkem usaldama ning temasse on tulnud rõõm. Ta on üüratult rõõmus tüdruk. Ta õpib väga kiiresti! Siiani oleme jalutanud rihmaga, mööda piire, et ta mõistaks, kus on tema ala ja reviir, läheb järjest paremini! Seeya ei lähe üksi välja, meil on nende kuumadega olnud uksed lahti, kuid minuta ta välja ei lähe. Paar korda on lipsanud rihmata minu järel välja, kuid siis ka ei lähe ta kuhugi. Ostsime talle raadiopiirde ka ning oleme seda just paigaldamas, juhet on 800m ehk päris suur maa-ala. Siit lehelt ostsime https://www.raadiopiire.com/ ja valisin ma selle just selle pärast, et see saatja on (vähemalt ei leidnud ma teisi) ka akutoitega, nii et kui elekter läheb ära, siis töötab saatja veel u 16 tundi. Vot.

Kassidega ei saanud ta alguses üldse läbi (no kanad ja kitsed/lambad olid ka hirmsad, vaeseke käis ainult mööda seinu ja tee ääri), tal on mingi toiduga seotud kiiks ja kassid ei ole sellega harjunud. Nüüdseks on nad aga juba sõbrad ning Seeya üritab neid mängima kutsuda, Pobi udab kepslemiste peale käpaga, kuid noorem kass Muri hakkab juba vaikselt soojenema…..

Kuidas teil on läinud?

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top