Praeguseks on koorunud…jessus ma ei saa neid kokku lugeda, nad vudavad nii kiiresti ringi. 🙂 Mh, inkubaatorisse sai 28 muna, 7 neist olid tühjad. Esimene kooruja alustas liiga vara ning kahjuks suri munasse ja inkus on järel 4 muna ehk ringi siblimas on 16. Nendes viimastes koorujates ei ole ma väga kindel enam, 1 on jaksanud teha munasse augu ja nende teistega ei ole midagi toimunud.

Kuidas üldse selgitada välja kas muna on viljastatud või ei? Muidugi inkubaatoris ainult valgustades, kuid kui tahad teada, kui produktiivsed on kuked ja kanad, siis nt mune lahti lüües näeb ära.

Vasakpoolne on viljastamata ja parempoolne on viljastatud

4 päeva enne koorumist läks inku segamini. Ma isegi ei tea mis juhtus, võib olla läks öösel elekter ära ning peale seda läks inkubaatori mõistus sassi? Tol ööl läks ka lapse arvuti lolliks ning ei päästnud enam netti. Ja tol öösel seiklesin mina oma unenägudes ühes kuningriigis ning nõks enne ärkamist korrutasin ma kuninganna Era nime, et see mulle kindlasti meelde jääks, põhjust ma ei ole välja mõtelnud, kuid maru kahju oli ärgata, nii huvitav oli!

Igatahes – kui ma ärkasin, siis inkubaatoris oli 18 kraadi sooja ning niiskus oli 70%. Normaalselt peaks olema inkubaatoris 37,7 kraadi ning niiskus 45-50%, viimastel päevadel tuleb niiskust tõsta natuke kõrgemaks, mina panin niiskuse 63%. Kardan, et see nõme käkk ajaski mõned tibud hukule.

Esimese tibu koorumine

Ma panin nad alguses köögikapi peale, kassi reisikohvri alumise osa sisse, selle ava panin kenasti kinni, et nad välja ei tikuks. Pealt katsin osaliselt vana käterätiga, ma olen märganud, et alguses nad tahavad seda turvatunde pärast. Arvake kas nad püsisid kastis…

Siis sündis seal vahepeal tibu, kellel ei olnud rebukott veel kõhuõõnde tõmbunud, ta ei olnud küll nii kabe kui teised, kuid kiiresti hakkas kõndima, sööma ja jooma.

Tibu toitub munas munakollasest ja lihtsalt üteldes on tibu ja munakollane nabanööriga ühendatud, tibu kasvades kahaneb munakollane ning nõks enne koorumist tõmbub rebukott täielikult tibu kõhuõõnde.

Temal kahjuks nii ei toimunud. Mis mind aga imestama paneb on tema elutahe! See on nii nii tugev! Mul seda küll harva ette tulnud, kuid üldjuhul on sellised tibud suht äbarikud ning kustuvad kiiresti.

Proovisime talle eile mähkmeid teha, et rebukott ei tolkneks liiva, toidu, vee jne sees, kuid edutult, ikka ta leidis viisi, et välja sipelda. Tilpnev rebukott ei tohi katki minna, sest ka siis jookseb tibu verest tühjaks. Ma ei saanud seda ka ära lõigata, sest veri oli veel sees ning tibu oleks verest tühjaks jooksnud. Kuna ta muudkui silpes ringi ja jäi magama ebasobivatesse kohtadesse, mõistmata, et ta teeb endale sellega ainult paha, mässisin ta õrnalt pehmesse käsipaberisse ning panin ta kohvitassi sisse ja kuna kana on täiega karjalind, siis panin kohvitassi keset puuri tibude keskele soojalambi alla. Nii ta seal kohvitassis kükitas mõned tunnid.

Öösel umbes 3 ajal läksin teda kontrollima ja ma oletasin, et ta on surnud. Ei olnud, nabanöör oli kenasti kuivaks tõmmanud ning ma sain nabanööri läbi lõigata. Ta ei ole nagu teised tibud, ei ole reibas, kuid ta ei anna ka alla! Ma olen talle regulaarselt vett andnud ning nüüd ta seal puuris magab koos teiste väikeste huligaanidega, Aegajalt kõnnib, siis magab, kõnnib, kuid alla ei anna! Ma küll pelgan halvimat…

Ei ole mul sellest selget pilti, kuid nagu te näete, siis see ebamäärane asi on nabanöör, platsenta ja natuke munakollast.

Selline on just sündinud tibu, väsinud suurest tööst. 🙂

Ja lõpuks üks lühike video, see on nii naljakas kui nad nõnda siruli viskavad. Asjatavad ringi ja siis äkitse avastavad, et kõht tahab soojendamist ja jalad sirutamist. 😀 Esimesed korrad ehmatasid tibud mind täiesti ära, sest ma kartsin, et nad ongi sussid püsti visanud.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top