Vahel tuleb sõjakirves maha matta!

Vahel tuleb sõjakirves maha matta!

Minul ja peakukel ei ole omavahel soojad suhted, no ei leia me ühist keelt. Tegelikult ei saagi olla, sest niikaua kui ma mäletan, on ta üritanud mulle kallale tulla ja paar korda suisa nii edukalt, et on jalast vere lahti löönud.

Tema ja külmiku vahel on seisnud siiani see, et ta ei ründa kedagi teist peale minu ja kui mul ikkagi vahel kops ületab maksa ning minu mees on hakanud kirvest teritama, läheb mul taas süda härdaks, sest kanadele on ta ikkagi väga hea kukk ning juhib tervet kremplit eeskujulikult.

Nõnda me oleme elanud juba mitu aastat, vahel sõjakamalt, vahel rahulikumalt (silmad peavad aga alati olema kuklas, sest mine sa tea).

Täna hommikul märkasin, et kukel oleks nagu mingi tera või kivi noka vahel. Ei pööranudki sellele rohkem tähelepanu ning päev läks edasi.

Õhtupoolikul läksime lastega õue risu põletama, maasikamaalt veel kive korjama jne. Vaatasin, et kukel ikka see tera noka vahel. Imelik. Läksin lähemalt uurima ning avastasin, et hoopis nokk oli murdunud, allapoole ning paistis nagu oleks tal midagi noka vahel. Verd ei olnud, sest pehme osa oli samuti paindunud allapoole.

Näha aga oli, et kukk ei saanud ei süüa ega ka juua. Midagi tuli ette võtta! Minu teine pool on reisi peal, seega pidin lapsed appi võtma. Mingis mõttes isegi hea, et abikaasat kodus ei olnud, sest mul oli ikkagi vaja kukk noka otsast lühemaks teha, mitte peajagu lühemaks (minu kaasa ettepanek oleks kindlasti just see olnud).

Vanem poeg ei olnud väga helde abipakkuja, sest ikkagi need kannused! Otsisin välja teki, süstla, küünetangid, antiseptiku ning vurtsurohu (see on selline vurts mis puhastab ja on natuke põletikuvastane, vaigistab natuke valu jne).

Heitsin kukele teki peale, sest tõesti – need kannused! Üllatavalt kergelt sain ta teki sisse mässitud ja võtsin ta tugevalt kaissu. Tundus, et kukel on raske olla minule nii lähedal ning tema hari ja lokutid läksid vihast tumepunaseks. Kahjuks pidi ta sellega leppima!

Andsin talle süstlaga noka vahele vett, sest tõenäoliselt oli tal janu, kukk jõigi. Puhastasin noka ja tangid ära ning hakkasin lõikama. Kui enne ei olnud veri lahti, siis nüüd läks. Palju verd ei tulnud ning ma sain kolmandal katsel noka otsa lõigatud. Panin talle oma vurtsurohtu nokale ning päästsin lahti.

Ei tänitanud mu peale, kuid ega mingit tänulikku pilku ma ka ei saanud.

Natuke hiljem, kui ma maasikapeenras kive korjasin, tuli kukk ka sinna ning oli näha, et tal on parem olla. Silbis ja nokkis ning siis siirdus kanalasse sööma. Ma käisin piilumas ja sõi täitsa korralikult.

Ei kujutagi ette, kuidas kukk noka murdis…. Tundub, et seekord läks õnneks ning midagi hullu ei ole!

Vahel tuleb lihtsalt sõjakirves maha matta ning käituda nagu mõistlikud tegelased muistse!

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top