Iseseisev. Ja taas tibutab!

Iseseisev. Ja taas tibutab!

Viisime eile kanadele süüa ja kanade suurte varvaste vahel tuterdas ringi väike üksik tibu. Ema teadmata. Kutsus mis ta kutsus, kuid esiti keegi ennast emaks ei tunnistanud. Panime ta hauduva kana alla ning mõtlesin, et ehk petab ära, ehk arvab kana, et tibud juba kooruvad ning võtab tibu omaks. Panime nad ilusti tibulasse ja võrgu ette, et keegi neid segama ei läheks ning hõljusime vaikselt minema. 

Tund hiljem läksin neile vett ja süüa viima ning mis ma näen!?! Kana suurte varvaste vahel tatsab ringi taas see väike tibu! Sel korral oli end küll sappa seadnud venelannale ja venelanna käitus nagu oleks justkui ema, küll väikeste kõrvalkalletega ning iseäralikult, kuid siiski ema (venelanna sellepärast, et ta on Puśkini tõugu, Venemaalt pärit). 

Proovisime neid kolida tibulasse, võimatu! Venelanna pöörles maas, tõmbas tiivad kuklasse ja pröökas kui riivatud marutõbine ning seadis sammud kindlalt oma pesa poole (kus ei ole üldse nii privaatsed oldavad, kui nüüd kana lastele mõelda). Proovisime uuesti. 

Natuke maadlesime, kuid lõpuks andsime alla. Mingu siis enda pessa. Pistsin tibu talle kaenlasse, joogi-söögi nina alla ning klammerdasin võrgu ette. Vähemalt mingigi turva. 

Täna hommikul vaatasid mõlemad mind pesast, elu ja tervise juures, üks kurjema ja teine vähem kurjema näoga. 

Vutid elavad ka juba mitmendat päeva vuttilas. Ise ei oska nad tuppa veel minna, vaid ma pean nad õhtul ükshaaval tuppa tõstma, õue oskavad ise tulla. Tegelikult on nad suhteliselt sõnatud kogu olukorrast, nad ei ole kunagi nii suure pinna peal elanud ning nad ei ole kunagi saanud murul nõnda tatsuda, siblida ja kaevata. 

Sellest pidi tegelikult tulema teise jutu sissejuhatus, kuid kuidagi venis pikaks….

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top