12 kuud

12 kuud

Me oleme nüüd elanud maal 1 aasta. Leidsin eelmise aasta kirjutise ning hakkasin mõtlema kuidas meil on see aastake läinud siin maal.

Aasta tagune kirjutis on see:

Nüüd me siis kolisime täitsa maale. Midagi imelikku või uudset selles ei ole, kuid natuke teistsuguseks teeb selle aga see, et kolisime lihtsusesse tagasi. Kolisime väikesele pinnale, kus siiski kõik eluks vajalik on olemas (soe vesi, soe tuba, wc, duśś jne), kuid ruutmeetreid on vähe ning olemas ainult tõesti vajalik. Televiisorit me kaasa ei võtnud ning netti pääsevad need väiksemad pereliikmed väga väga vähe, mis on mõjunud minu arvates väga positiivselt, sest me oleme veetnud jälle päriselt koos aega. Ausalt, ei valeta. Ega ma isegi veeda netis aega enam nii palju, teen omad tööd ära ning sulgen neti.

Võib olla on see mingisugune keskeakriis, võib olla on see hoopis oksendamiseni küllastunud olek mammona-majandusse, kuid juba kuid tundsin lämbuvat nutiseadmete, telekate ning kõiksugu muude vidinate kätte. Ma hakkasin tahtma ära, ma hakkasin tahtma vaikust, rahu, ma tahan kuulda enda mõtteid jälle. Ma tahan olla aus, ma ei taha valetada ning esitada midagi või kedagi mida ma ei ole, et meeldida, et näida parem.

Kokkuvõttes ei olnud ma enam õnnelik. Lihtne – kui ei ole enam õnnelik, siis tuleb midagi muuta.

 

Me kolisime maale nö tühjale pinnale. Meil ei olnud siin ees maja, vaid vana talukoht kus hooned juba kokku varisenud.

Oleme täiesti tavaline perekond väikeste lastega. Meil ei olnud/ole soodustavaid tegureid nt nagu rikas pere, kuulsad sugulased, (suur) pärandus jne. Meie läksime liikvele nende ressurssidega, mis meil olid.

Miks me kolisime?

Esiteks oli meil vaja kulud kokku tõmmata, et saaks vanast taagast lahti, saaksime kasvatada tulusid ning liiguksime vabaduse suunas ning selles suunas kuhu meil nagunii oli plaanis liikuda, täitsa omale pinnale, mis peaks olema metsas ja maakohas.

Panime plussid ja miinused kokku ning kuna omal maal elamine kujunes kõige soodsamaks, siis kolisimegi omale maale. Loogiline.

Jah, alguses oli tegelikult hirmsasti väljaminekuid, alustades elektriliitumise muretsemisest ja lõpetades kaevude puhastamisega, kuid see tulemus on hoopis määrav, mis hakkab välja paistma alles kuude pärast.

Plaan oli, et tõstame mõneks kuuks soojakud maale ning selle ajaga muretseme midagi püsivamat.

Nõnda ka läks ning nüüdseks oleme saanud midagi püsivamat ning suuremast osast kuludest lahti.

Ütleme nii, et need ohvrid, mida me oleme toonud, ei tundu tegelikult ohvritena. Meil on väga õpetlik, hea, rahulik, naljakas ja mõnus aasta olnud, see on jäänud peamisena meelde. Muidugi on olnud ka raske, muresid, kurbust ja tülisid, kuid see kuulub elu juurde. Minu arvates on see olulisem KUIDAS me sellega hakkama saame, mida õpime ja kuidas jätkame.

Me oleme perekonnana nüüd tugevam, kui kunagi varem. Ma olen õnnelikum, kui varem.

Kõige suurem tähelepanek selle aja jooksul on aga inimeste suhtumine.

Ma ei oskagi seda viisakalt väljendada, kuid olen õppinud selle aastaga, et eestlasele loeb väga palju see, kuidas asjad välja paistavad või kui suureks sa ennast räägid. Näen kuidas vaadatakse kõõrdi, halvustatakse ning kastitatakse, sest me ju ei ela suurelt ega rikkalt ning ei paisuta ka. Olen õppinud ka seda, et see näitab selle konkreetse inimese enda taset, väiklust, piiratust.

Ma olen hakanud ka mõtlema selle üle, et miks peame me elama teiste inimeste ootuste järgi? Miks peame midagi tõestama teistele? Kuidas kõigutab inimesi meie väärtushinnangud ja valikud? Kuidas teavad teised inimesed mida meile on tegelikult vaja või kuidas elama peame? Samas need samad inimesed ei saa ju enda elugagi hakkama.

Mis, maja ei olegi veel valmis? Õpetatakse mida peame oma maaga tegema, kuhu midagi panema, kust midagi kaevama jne. Mis ajaks peab see kõik meil valmis olema ja kui ei olegi, siis kõõritatakse, et mida te siis teete!?

Teisi mõõdetakse, kuid ennast ei.

See aasta on õpetanud inimestest palju, inimräpsust ka.

Mis ma oskan kosta.

Meil on soe tuba, meil on soe süda, meil on kõhud täis, meil on värske õhk, meil on vaikus mitte linnakära. Me ei hooli sellest, mis teised mõtlevad, sest see ei määritle meid inimeste ja perekonnana. Meie ise määritleme ennast, me ise otsustame mida mõtleme, mida oleme ja mida teeme.

Edeneme omas tempos, nii nagu jõud ja rahakott lubab, mitte nii nagu teised ootavad või eeldavad.

Me oleme seal, kus me tahame olla. Me oleme nendega, kellega tahame olla. Me teeme seda, mida tahame.

Mida sa hing veel ihkad?

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top