Aega tuleb võtta…Suvalised heietused.

Aega tuleb võtta…Suvalised heietused.

Minu tuttaval on tavaks alati ütelda, et aega tuleb võtta! Kui me ei jõua neile külla, siis aega tuleb võtta! Kui mul ei ole aega niisama lobiseda, siis aega tuleb võtta! 

Mina aga tunnen, et kui ma enda aja teistele lihtsalt ära jagan, siis mulle endale ei jäägi midagi! Kui ööpäevas oleks rohkem tunde, võib olla siis oleks kõik teisiti, kuid ööpäevas ongi ainult 24 tundi ja ma sisustan selle oma äranägemise järgi.

Ja üldse, aega ei saa lihtsalt võtta, see aeg on alati millegi arvelt, ma peaksin asendama midagi millegagi. Alati.  

Ma olen jõudnud mõistmisele, et ma ei ela igavesti ja kõik, mis ma teen, peab olema nauditav, väärtuslik! See peab mulle pakkuma midagi head, vaimule ja hingele, samuti peab see olema kasulik, ükskõik mis mõttes. 

Mina olen oma prioriteedid paika pannud, isegi kui need ei ole kellelegi kolmandale meele järele, siis pole midagi parata, sest need ei olegi selle kolmanda prioriteedid. 

Minu ööpäev on jagatud pm kolmeks – pere, töö, linnud/loomad. Ma ei ole kunagi olnud eriline sõbrannataja, ma kohe ei oska, mul ei ole vaja. Tõsiselt. Samuti ei paku mulle mitte midagi lihtsalt suhtlemine, lihtsalt rääkimine, pinnapealne jutuvadin. Ma tahan sügavust. Võib olla olen ma ennast tühjaks suhelnud? Nii, nagu ma olen ennast jäätisest isu täis söönud, nii olen ka ennast ära suhelnud. Ma olin väga suur jäätise sõber, võtsin liiter jäätist ette ja nautisin. Ühel päeval ma aga jäätist enam ei tahtnud ning nüüd on jäätiseta möödunud aastaid. Ei isuta, samamoodi ei isuta enam pealiskaudse suhtlemise järgi. Kunagi aastaid tagasi istusin mammadega kohvitassi taga, räägiti mitte millestki, veeretati ümmargust jutukest, söödi keskpärast koogikest ja see tundus mulle kõik nii aja raiskamisena. See ei ole mulle. 

Ma ei saa tihtilugu inimestest aru – nad elavad enda elu, päriselt elamata, nad käivad suisa kursustel, kus räägitakse elama hakkamisest, õpetatakse valikuid tegema, tundma, mõtlema. Nad lähevad kursustele, et õppida valikuid tegema, kuid samas võõrastavad neid, kes teevad oma valikud ilma kursusel käimata. Mõtle, milline jultumus, eks? Alati peab olema mingi mudel, muidu sa ei sobi kuhugi, õpetavad nad sulle. Alati peab järgima mingeid ettekirjutusi, muidu sa ei ole õige. Kas kergem on teisi kõrvalt vaadata ja õpetada, kui vaadata enda sisse ja õppida? 

Miks ei saada aru sellest, et sa ei pea tegema/muutma mind endale meelepäraseks, vaid sa pead otse ja ausalt ise endale meeldima. Ma ei peagi sulle oma valikutega meeldima, vaid ma pean ise olema rahul enda valikutega nii, et ei kripelda. Mõistate, mida ma silmas pean? 

Elamises, õnnestumistes ja ebaõnnestumistes ei ole midagi paha, paha maik tuleb asjale juurde siis, kui hakatakse teisi õpetama, peale suruma enda maailmapilti, omamata selleks õigust ja kompentetsust. Teisisõnu sa ei saa näidata õiget teed Tallinnasse, kui sa ise ei ole sinna kunagi jõudnud ja sa üldse ei saagi seda teada, kas ma tahangi sinna jõuda. Tallinnani viib ka mitu teed, ütle sa siis milline see õige tee on… Või midagi sellist. 

Kui mina saan sind võtta sellisena nagu sa oled, siis miks sina ei saa võtta mind sellisena nagu mina olen? (See on natuke nagu hüpoteetiline küsimus, ei ole suunatud kellegi konkreetse pihta.) 

Pildil oleva kivi leidsin ma meie maalt, mõned nädalad tagasi märkasin ma seda maas, käsitsi ei saanud seda lahti ning kui ma labidaga naasin, siis ma seda kivi enam ei leidnud. Täna jäi pilk sellele kogemata taas peale, seekord oli labidas lähedal ja sain kivi kätte. Selline 9cm selgroogu, kelle oma?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top