Baking, päevakoerad ja ilu-ilu!

Baking, päevakoerad ja ilu-ilu!

Tuleks nagu postitus maitsvast küpsetisest, kuid eh-ei!

Minu arvates on kulmu ajastu, kõigil on äkki tekkinud kulmud, suured kulmud, väiksed kulmud, paksud kulmud, peened kulmud, pikad kulmud, nurgelised kulmud, mustad kulmud, kirjud kulmud, pruunid kulmud, tätoveeritud kulmud, joonistatud kulmud, täidetud kulmud, kulmu śabloonid, kulmugeel, kulmupikendused….. Kulmud elavad oma elu ning nende ümber on loodud terve ilubisness.

Mind on õnnistatud kulmudega. Palju kulmu. Kulmuajastul õnneks võibki olla palju kulmu. Natuke kitkun siit-sealt, piiran, täidan ja ongi nägu peaaegu olemas. Mind on õnnistatud ka karvakasvuga. Sellepärast ongi hea, et praegu on kulm moes ja ma lihtsalt piiran, mitte ei pea pm iga päev ette võtma tõelise ristiretke, et saaksin oma kulmud sealt võsast tagasi kulmudeks voolitud.

Nö loomulikkus tuli tagasi, rõhutame loomulikku ilu. Kuidas ta aga nii lappama läks? Et saada “loomulikku” meiki, “küpsetatakse” terve purk jumestuskreemi+mitu ml varjutust+puudrit ja põsepuna ka veel näkku. Liimitakse päevakoerad silmalaugude peale ja lõpetuseks tõmmatakse horisontaalis umbes 2cm paksused triibud sinna ülapoolele taltsutamaks päevakoeri. Ja voilaa!

Ei, peab liimima veel tutte juustesse! Ja nüüd VOILAA! Oledki saavutanud “loomuliku” luuki!

Olen õel? No mai tea…

Mulle on lapsest peale selgitatud, et mina ja ilus ei sobi ühte lausesse. Ma olen selleks liiga lühike, mul on selleks liiga kitsas ja pikk nägu, mu silmad on liiga lähestikku, mu jalad on liiga lühikesed, ma olen vale suguvõsa nägu, mu ülemiste hammaste luustik on liiga kaarjas, mul on liiga suur nina jne.

Kokkuvõttes elasin ma kaua õndsas teadmises, et ma olen kole nagu öö!

Ma saan varsti 40 ja ma kasvasin alles paar aastat tagasi selleni, et ei, ma ei ole kole nagu öö! Ma ei ole supermodell, kuid ma olen mina ja ma olen täitsa ok! Revolutsiooni märgiks võõrutasin ennast mingiks ajaks meigist ning juuksevärvist (otse loomulikult ei ole mind õnnistatud ka rabava juuksetooniga, minu toon on kartul). Mõtlesin, et kui kartul, siis kartul. Ma tahan näha täispikka kartulit! Nagu seinavärvigagi, selle väikese ribakese pealt ei saa tegelikult tervet ettekujutlust milline see terves seinas välja näeb. Meigi juurde ma väga tagasi ei ole pöördunud, kasutuses on vahel ripsmetuśś, ülimalt harva lauvärvid ja põsepuna , juukseid toonin natuke tumedamaks, sest mulle meeldib nii.

 

Selline kartul kasvas, pilt ei ole hea, kuid toon on näha.

Igatahes mõistsin ma, et see on minu keha, see kõik on minu oma ja see, mida teised sellest arvavad, ei ole absoluutselt oluline, sest sellest ma pikemaks ei kasva, silmade asendit ka ei saa muuta ning üldse, kuidas see mind muudaks või aitaks? Mulle meeldis see sisemise rahuga kaasnev vaikus.

Ma olen alati arvanud, et KÕIK noored on ilusad. Hiljem hakkab määrama see, mis sa seest oled, sisemus kasvab välja, väline ilu hääbub millalgi. Elu tuleb näkku, samuti ellusuhtumine.  Õelad ja vihased inimesed on inetud. Pigem siis see siiras naerusuu, kui õige pikkusega jalad.

Ai nii, meelde tuli! Keegi suisa ütles kunagi, et mu nägu on jumala fail! (See juhtus küll juba täiskasvanu eas, kui mu “võrratu” iseloom hakkas juba väljapoole kasvama ning paljud kohatused hakkasid mööda külgi maha jooksma, tol hetkel mõjus see naljakana).

Kuigi me liigume nö loomulikkuse poole, ei julge, ega soovi, ega viitsi me seda olla. Selle “loomuliku ilu” saavutamiseks tehakse järjest ebaloomulikumaid asju. Loomuliku ilu tarvis minnakse noa alla, tehakse sõjamaalinguid, liimitakse ja kleebitakse, süstitakse mida kõike kuhu aga saab.

Naturaalne on võõras, liiga hall, näotu, värvitu, igav. Nagu kartul.

Ometi ei muuda see kokkuvõttes ju midagi, et me maski endale pähe tõmbame ning põeme ja häbeneme? Milleks me siis teeme nii ning veame endid äärmusesse? Ma ei saa aru, miks on see väline ilu, õigemini standardne kest, nii oluline? Sest mis muud see ebaloomulik meik on? Sõnum, et kuuluvad ühte rassi?

Mulle just meeldivad erilise välimusega inimesed, inimesed, kes näevad välja inimesed. Erinevad, omamoodi.

 

Pilt tehtud 2016 suvel, jaanipäeval meie kodus. Meil oli suur suur jaanituli ning me veetsime selle perekeskis. Pildil mina ja mu väiksem poeg. Lõbus oli.

 

 

 

 

 

Kui ma saaksin ajas tagasi minna ja midagi muuta, siis mida ma tegelikult muudaksin?

Muudaksin enda veendumust, et ma olen kole kui öö, mitte välimust. Ma ei põeks, häbeneks. Ma ei laseks ennast kõigutada teiste arvamustest või kriteeriumitest. Oleksin võinud varem mõista, et välimus ei ole määrav, vaid sinu sisemus. Mitte kellelgi ei ole õigust teisele ütelda milline ta peab välja nägema ning mis kõik valesti on teise juures! Tahaksin, et inimesed oleksid tolerantsemad.

 

 

Päisepilt saadud siit

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top