Head uut!

Head uut!

Lõpetasin just hommikusöögi, täitsa üksi istun siin suure laua taga, uhkelt põlevate küünaldega ja puha! Kõik teised veel magavad ja kellega ma ikka muljetan? Eks sellest tulebki selline lobapostitus.

Teate, meil ei ole mitte ühtegi pauku olnud terves detsembri kuus, vaikne on olnud. Esimesed paugud hakkasid kostma alles eile, 31 detsembril. Meie alustasime esimesega kell 20 ja teisega 22. Mõtlesime, et kui on selline hirmus tuul, siis ei hakka riskima ja ootama kuniks tuul veel tõuseb ja ausalt üteldes kippus meil uni ka peale. 🙂

Aastavahetusel olen alati teinud nö kiirtoitu nagu näiteks kanatiivad, hamburgerid, pizza vms. No kodus tehtuna see tegemine küll mingi kiirtoit pole, aega kulub ikka mõnusalt. Eile tegin hamburgereid. Saia me ostsime, kuid kõik muu tegin pm ise, no sellepärast põhimõtteliselt, et nt tomatipastat ma ise ei teinud, kuid tomatipastast tegin ise ketśupit jne.

Pihvid tegin suuremapoolsed ja nagu mulle meeldib, seest õrnalt roosakad. Kokku kulus 3kg hakkliha, sööjaid oli 4 ja tänaseks on alles 2 pihvi. Söödikud ma ütlen! Lisandiks olid salat, tomati- ja hapukurgiviilud, kastmed tśillimajonees, paprikamajonees ja ketśup. Ise suutsin õhtu jooksul süüa 2 pihvi lisanditega (Süsivesikuid hetkel väga ei tarbi, seega jäi sai ära).
Vaatasin kuidas poisid sõid vabalt 3 ja 4 hamburgerit ja polnud neil häda midagi. Kuhu see aeg lendab – täiesti mehe söömaga juba!

Täitsa hirmus, meie vutid ei mune! Peale tuppa kolimist ei ole nad munenud, neil on seal soe (võib olla on neil liiga soe?), toit-vesi, ise on nad sellised ilusad ümmargused, ilus tasane ja ühtlane sulestik, kuid mune netu! Ju nad rõhuvad siis välimusele.

Vaikselt mängin mõttega, et võiks juuksed taas maha lõigata. Umbes 5 aastaga kasvavad nad mul piiiiikaks-piiikaks, ma tüdinen nendega mängimisest ära ja umbes iga 5 aasta tagant lõikan ma ka enda juuksed mina kutsun Taukariks, st. väga lühikeseks ja küljelt pea kiilaks. KUI ma olen seda mõtet häälekalt pööritanud, siis saan traagilisi hüüdeid – ära, ära lõika oma juukseid ära! aahhhh… minu arvates on need aga ainult juuksed, nii ma olen alati toiminud ja need ju kasvavad tagasi! Ma ei saa aru KUIDAS saab kutsuda juuste lõikamist traagiliseks või ääretult radikaalseks (nii ju seda kutsutakse)? KUIDAS? Ääretult radikaalne on minu jaoks isis, mitte karvakasvu piiramine.

Mulle ei meeldi väga inimesed, kuid inimesed on ääretult huvitavad! Neid kahte asja ei saa üldse segamini ajada. Ehk mulle ei meeldi olla palju ega pidevalt inimestega tegemises, kuid mulle meeldib inimesi jälgida.

Eile arutasime me solvamise, solvumise ja ka alandamise üle. Kui keegi sulle midagi ebameeldivat ütleb, siis kas see solvamise koorem langeb talle või langeb hoopis solvumise koorem sulle? Ühisele meelele me ei jõudnudki, sest mina jäin ikka arvamusele, et kui mina ikka ei solvu, siis ei solvu, isegi kui keegi kogu hingest üritab solvata. Kõige a ja o on see kuidas ma reageerin, see ei tähenda aga seda, et ma PEAN sellise vihapritsiga suhtlema, ma ei ole ju ometi mingi solgiämber. Tuleb leida lihtsalt see õige viis. Mina usun, et kui ma ei võta seda tigedust endasse, siis see hapusus jääb vihapritsi enda kanda, kõik see mida ta üritab hirmsasti välja pritsida.

Näiteks ütles kunagi meie kauge tuttav seltskonna (kuhu kuulusid ka tema mehe vanemad) juuresolekul oma mehele (sellise jäise sõnavahetuse käigus), et :”kui me kunagi lahku läheme, siis jääb sulle ainult su õmblusmasin!!” See ei olnud naljaga öeldud, loomulikult oli see mõeldud alandamiseks ja näitamaks, et sul ei ole mitte midagi, sa oled praktiliselt null ja minu arvates ka viitamaks, et sinul, kui Mehel, on ainult õmblusmasin ja mitte midagi muud ehk natuke nagu mees-naine.

Ei, nad ei ole mingid pummid, vaid kenasti haritud ja hoolitsetud, oleksid teised justkui välja astunud täiusliku pere postkaardilt. See oli valus, kuid minu arvates pani selle alandamise-solvamise kaalu paika aga hoopis mees, tema edasine käitumine. Edasine käitumine oli vaikimine ja jah, nad elavad postkaardina edasi! Kuid nendesse ma väga enam süveneda ei tahtnud, just selle pärast nad ongi kunagised kauged tuttavad ja see on üks näidetest miks ma ei armasta ülevoolavalt inimesi. Kaugelt ja pealt on kõik ilus, kuid lähedalt üldjuhul ei ole ja ma tõesti ei taha näha midagi, millest ei suuda ega taha mööda vaadata. Tõenäoliselt selle pärast ongi mul nii vähe lähedasi ja kõlagu see kui kummaliselt tahes, siis mulle üldse ei meeldi pealt ilusad asjad, ma suhtun neisse eelarvamusega, vaid eelkõige hindan ma KÕIKE sisu järgi. No näiteks ka torte! 😀

Aga ma korjan ennast nüüd kokku ja hakkan liigutama! Ma käisin mõni päev tagasi jälle 1 euro kirbukal ja ma sain 45 euro eest jeerum kui palju asju! Kui ma saan terve selle hunniku pestud, siis näitan teile ka (kui ma muidugi ära ei unusta)!

Ai nii – aasta kokkuvõte ka! Me oleme alati vanal aastal toidulaua taga pannud paberile uue aasta eesmärgid, nii ka eile. Eelmisel aastal jäi see kusjuures vahele ja oligi üks kuramuse kehv aasta! Igatahes seadsime me eesmärgiks tuleval aastal rohkem rõhku panna meie suhtele, eesmärgiks ehitada suurem laut, metsa äärde saunamajakene ehitada ja veel nipet-näpet. Mingeid lubadusi ei andnud, ainult eesmärgid, kondikava.

Minu arvates sisaldas möödunud aasta, vähemalt minu maitsele, liiga palju närveldamist, arusaamatusi, imelikke äkilisi keerdkäike ja kummalisi persoone. Ainuke millega hiilata saaksime on tervis! Vot tervis oli eelmisel aasta hea, haiged pm ei olnudki.

Vot nii! Kuidas teil aasta vahetus? Kas annate lubadusi ja peate neid või hoopis murrate?

PS. Meil on kohutav padukas, kas teil ka? Nagu üks kole sügis.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top