Mulle meeldivad inimesed, õigemini mulle meeldib neid jälgida, vaadata, uurida, mõelda, oletada, järeldada ning tõdeda kas läks täppi või ei. Inimestel on kindlad käitumismudelid ning tegelikult kõikjal valitseb mingisugune hierarhia. Mina tavaliselt ei märka/ei ole teadlik nendest isehakanud Napoleonidest ehk ma ei oska midagi arvata sellistest inimestest, kes löövad jalaga ukse lahti ja kuulutavad, et “mina tulin!” ja ma peaks nagu kohe teadma, kes ta on.  Inimene on inimene. Eks?

 

Eile õhtul sain emaili täiesti tundmatult isikult ja kirjas seisis: “Ootan x summat x päevaks enda x kohtole, teen kasvatajatele kingituse ja vaatan ise mida kingin! Lugupidamisega, X”

See lühike kiri oli üles ehitatud nõnda (vähemalt mina mõistsin nii), et vastuväiteid vastu ei võeta ning kui raha ei ole selleks päevaks tema kontol, siis dai pohh…. Ei mingit tutvustust kes ta on, kelle isa, mis lasteaiast (võib olla eksis emailiga) ja äkki on kõigil õigus kaasa rääkida või nii… Kus on arutelu? Vestlus?  Kellega on mul au suhelda? Teiste ideid?

Ma esiti nagu ei osanudki suhtuda, lõpuks lõin käega ja panime lapsega puslet edasi kokku nagu mingit emaili ei oleks tulnudki.

 

 

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top