Kolmas detsember kaks tuhat kakskümmend

Õues on krõbe, kuid kardetud miinus seitset ei tulnud, meil püsis temperatuur seal miinus ühe juures.

Eile mängisime koolis nö eksami läbi, kõik justkui sujus, kuid minu vihameheks sai ratatouille… Tule taevas appi eks! 😀 Minu aju ja suu vahel oli mingiks hetkel infosulg ja mulle tundub, et ma ise olin ka kuskil ära ning kokkuvõttes tuli toitu tutvustades selline jutt mul suust, et anna otsad! Koju sõites hakkas aju juhtnud tagasi kerima ja kui ma avastasin mis mul suust oli tulnud, siis häbenesin silmad peast, sellise asja peale annab ikka tulla….No ju ei olnud tähtedeseis sobiv, kuid nagu minu suhtumine on olnud, siis kui üks kord ei õnnestu, siis tuleb järgmisel korral endast rohkem anda ning küll õnnestub!

Tänane päev on möödunud sitta visates ja vett tassides, nimelt avastasin, et teises kaevus, kust me loomadele vett pumpame, on voolik jäänud tühjendamata ning see on puha jääs, ei muud kui ämber nööriga kaevu ja vinnama!

Mina ei tea kuidas teil, kuid meil oleks vaja tõenäoliselt kahte pesumasinat, ma ei saa aru KUIDAS see hunnik ei saa otsa! Pesumasin muudkui peseb ja peseb, tundub, et hunnik korraks isegi kahaneb, kuid siis on ta oma hiilguses tagasi! KO-HU-TAV!

Eelmisel nädalal juhtus selline asi, et minu väiksemat kiusati koolis, mitte selline tavaline madin, vaid natuke tõsisem. Mina kirjutasin sellest avalikult, sest alati on kiusajateks need samad nimed ning mulle tundub, et vanemad lihtsalt vaatavad kogu asjast mööda. Vastukaja oli huvitav, sain mitu kirja mures emadelt, kelle lastel on samuti koolis kiusamisega muresid, sain ka ühe hurjutava kirja ning väga mitu ema kaotasid minu kirjutatu pärast ööune.

Üks ema soovitas lapsega rääkida, et kiusajal on endal paha olla. Tõesti ongi, kuid mina ei mõista sellist pidevat välja vabandamist, mina usun, et mingil hetkel saab kiusatul kõrini ning ta hakkab samuti enda nõmedusi välja vabandama ning kannatajaks on kõik osapooled. Ei usu ka selle pärast, et süües kasvab isu ja piir ainult libiseb kaugemale ning teod ainult jõhkramateks. Mingit võluvitsa siin ei ole.

Teine ema soovitas kooli poole pöörduda. Jah, õpetaja rabeleb nina verele, kuid vanemad leiavad, et tema kukununnukene on ikka nii tegija ja sinna see jääb. Nähtud korduvalt.

Hakkasin kohe peale teada saamist lapse vanematele kirjutama, kuid peatusin. Vastus – vaata eelmist lõiku. Siiani ei ole ka julmemad teod saanud lahendatud.

Hurjutaja arvas, et ju mul endal on midagi viga, et ma oma lapse kaitseks välja astun ja räägin sellest avalikult. Kui mina ütleksin kellelegi, et sa oled inetu, hapuks läinud, kibestunud paks lehm, kes pole oma elus lillegi liigutanud, vaid sulle on kõik jummala muidu pähe kukkunud ja too siis julgeb ennast riivatuna tunda, ütlen ma lihtsalt, et ju sul ikka see viga on külges, kuidas sa julged solvuda! Häbene nurjatu! Ons see normaalne? Minu arvate ei ole. (Seda ei üteldud mu lapsele, selle ma tulistasin puusalt, kuid mõte jääb samaks).

Mida ma ikka oma lastele ka räägin, me ei näe teise inimese sisse ja ei ole meie õigus teisele hinnanguid anda! Jah, ma saan aru, et sellel teisel lapsel ongi tõenäoliselt paha olla, kuid ma lihtsalt pean kuhugi piiri tõmbama, et enda perekonda kaitsta! Ma ju pean valima!

Kiusamist ei saa lõpetada karistades või üteldes, et nii ei tohi, vaid ikka kasvatades, hoolides, rääkides, vestledes, koos olles, suunates, kuulates, mõistes, seletades.

Ah, ma lähen vehklen veel õues….

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top