Kui ei olegi olemas õigeid sõnu

Kui ei olegi olemas õigeid sõnu

Ma käin tavaliselt 1-2 korda nädalas lihapoes, oleneb olukorrast ja vajadusest. Mulle meeldib sealne õhkkond, sealne teenindus, sealsed tooted, hinnad. KÕIK meeldib.  

Viimased paar korda on üks teenindajatest olnud endast ära, tema ümber hõljuks justkui suur must pilv, silmades põhjatu kurbus, nii nii põhjatu, et valus hakkab teda vaadates. 

Viimati seal käies küsisin kas kõik on korras. “Minul? Ei.” Sügavamast sügavam hingetõmme. “Ma kaotasin poja.” 

Ja nõnda me seal siis seisime, mina ühel pool ja tema teisel pool letti, vaikus, minul tulid pisarad nagu paisu tagant ja mul olid sõnad otsas. Mul on nii kahju, tunnen kaasa, selle sain üteldud. Sellises olukorras ei olegi midagi ütelda. 

Ei lähe paremaks, ei lähe kergemaks, lein ei kao, päike ei paista enam kunagi nii nagu enne, miski ei ole enam nii nagu enne. KÕIK on muutunud. 

Ja mul ON nii meeletult kahju! 

Me unustame tihti, et elu on habras. Liiga tihti ütleme, et aega ei ole, sest jahime väikeseid asju. Me ei märka suuri asju. Kui tihti me solvume tühja asja pärast ning hoiame vimma elus. Me tormame, võistleme, teadmata miks me seda teeme ning mis on meie siht. 

Ma ei tea.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top