Kuidas minuga, minu teadmata muidugi, tülli mindi. Loba-loba

Suhteliselt võõrad, pooltuttavad või tuttavad saavad minuga minu teadmata tülli minna täiesti vabalt, sest nad ei tea, et minu peal ei mõju silmade pööritamine, vaikimine, mossitamine, tühi draama, lapsikud solvumised vms. Mina ütlen otse, ei keeruta, see taas ei tähenda, et mul filtrid on puudu, ei ole. Kuid mingi lillelaps ma ka ei ole.

Ma olen küll temperamentne, kuid samas olen ma üks suur pohhuist ise. Ma arvan, et suur sõõm pohhuismi kaasneb täiskasvanuks saamisega, sest sellisel mõttetul draamal ei ole minu elus lihtsalt kohta.

Kuidas siis minuga sel korral tülli mindi?

Ma nimelt ei reageerinud piisavalt kiirelt kõnele. Nii lihtne oligi. Ometigi on minule võimalik läheneda sõnumineerides, näiteks. Igatahes järgnes sellele draama ja ma ei viitsi draamat.

Kunagi suureks saades mõistsin ma, et ma ei saa teistele ette heita asju ega seada tingimusi, kui ma ise neid ei täida ehk lihtsalt üteldes lase endal ja teistel elada. No ja kui ma isegi täidan need “nõudmised”, siis on see minu enda asi ning mul ei ole mitte mingisugust õigust hakata kelleltki teiselt midagi nõudma, paljalt selle pärast, et mina TAHAN nii. Minu arvates on kõigil õigus seada enda prioriteedid ise paika ning neid tuleb austada, samamoodi pean mina ise enda prioriteedid paika panema ning mul on selleks õigus.

Tahtmine on üks hirmus asi. Ma olen suhteliselt erak, mulle meeldib vaikida, palju, mõelda, palju. Minu üks töö nõuab suhtlemist ja palju, ma saan sellega edukalt hakkama, kuid samas see viib minult ka palju energiat, sest kui ma pidevalt räägin ja suhtlen, siis ma vajan tasakaaluks ka vaikust ja võimalikult vähe inimenergiat enda ümber.

Minu teine töö sisaldab palju mõtlemist ja planeerimist, selleks vajan ma segamatut aega ja nö mullis olekut.

Enda muu aja sisustan ma täpselt nii nagu mina ise tahan, ma ei lase teistel enda aega sisustada, ma ei ole see tüüp, kes kuulab viisakusest mõttetut juttu või elab lihtsalt kellegi teise tahtmise järgi.

Minu arvates tänapäeval on viltu see, et (nagu varemgi olen ütelnud) see MINAMINA ühiskond, mina tahan ja minu ootused, on harjutud saama kõike seda mida tahetakse, samamoodi oodatakse teistest, et saadakse teistelt kõike seda mida tahetakse, see teine peab olema selline nagu tahtetakse ja oodatakse.

Ma olen vägagi ausalt ütelnud, et ma valin enda, sest kui mina olen paigast ära, siis ei ole ka muud. Seega minu peale ei ole mõtet solvuda kui ma ei anna endast pidevalt killukesi, sest mind ei huvita see, see solvumine pigem näitab seda, et ma ei viitsi selliste tüütuste peale enda aega üldse kulutada. Kehitan õlgu ja kõnnin minema.

Mina annan endast killukesi siis, kui ma olen selleks valmis või tahan, ma pean selle piiri paika panema, sest vastasel juhul sinult muudkui tahetakse ja tahetakse, ikka rohkem ja rohkem, kuniks sa lähed lihtsalt katki, oled õnnetu või põled läbi ja siis sa avastadki, et sa oled selles üksi.

Mina ei ole solvuja, ma lihtsalt ei viitsi solvuda. Elus on nii palju muudki mõelda ja teha, et selline arvaära-mäng on nõme. Ehk vähem solvumist! 🙂

Kevad tuleb! Mul on selline tunne, et talv läks nigu niuhti! Sel aastal läks see kuidagi ülimalt kiiresti. Päike sirab niiii kõrgelt ja meie veedame järjest rohkem aega õues! 🙂




Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top