Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita!

Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita!

Ma olen kergelt selliste pohhuismi sugemetega.

Kui keegi mulle midagi absurdset jahub, siis ei ole minu asi teda maa peale tuua. Kust mina tean, maailm on suur ja lai ning kindlasti on meie hulgas ka supermehi. Minu viga on see, et ma realistina lihtsalt ei usu jumala südroomi käes vaevlevaid supermehi.

Kui keegi räägib mulle, et ta ehitab kosmoselaeva ning läheb sellega lendama, siis minu poolest ehitagu ja lennaku! Kehitan õlgu, kuulan ära ja annan olla. Ma ei mõista miks ma peaksin seda teist veenma milleski muus või ütlema, et ei ehita sa midagi? Mh?

Mulle ei ole üldse meeldinud vaidlemine, arutlemine ja diskuteerimine küll, kuid vaidlemist ma väldin. Kui ma ikka näen, et too teine raiub mingit oma tõde, siis ma eemaldun. Kui juba raiutakse, siis ei ole nalja, raiumine on kuidagi minu maitsele liiga agressiivne võte.

Nagu ma olen ka kirjutanud, siis ma pelgan fanaatikuid ja neid, kellel kõik nuiad neljaks.

Samuti hoian ma enda alast väljas inimesed, kellel puudub enesekriitika ja analüüsivõime. Sellistega ei ole midagi arutada. Neil on lihtsalt üks väga vajalik “soolikas” puudu ja proovi sa nii või naa, ikka ei lähe õigesse kohta.

Lollid inimesed? Mitte selle otseses tähenduses, kuid pimedad, piiratud.

Ma ei saa ka aru, miks ronivad nad NIIIII aktiivselt minu alasse? Õpetamisvajadus on nii suur? Tõe kuulutamine? Vot, peegel kuluks neile ära.

Aga selline olukord vaevab mind kaevamisel alati, nagu päisepildis, katsu sa siis kuhugi jõuda! Kanakari ümber kaagutamas ja sobramas.

Oma maasikapeenra sain ma aga eile korda ja piirasin selle elektriaiaga. Vot!

Ehk on see selge märk, et siit algab minu ala. Kes teab….

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top