Lapsed, lambad ja lambada

Lapsed, lambad ja lambada

Ja lumi kadus, väljas on 5 kraadi plussi. See tähendab ainult seda, et igal pool on taas pori, pori ja pori. Võib olla sellest porist ei olekski nii suurt jama, kui pori ei kipuks tuppa koera jalgadega, kasside jalgadega, laste jalgadega, meie jalgadega ning ma ei peaks puhastama lõputult kõikide jalgu ning mitu korda päevas köögi põrandat pesema, sest ikka kuidagi see pori laveerib ennast sisse. Saaks see eeskoda juba valmis…. Hingan sisse ja välja, sisse ja välja ning mõtlen, et selles vesises olekus on hea pool see, et vähemalt põhjavesi tõuseb! Onju?

Eile oli lapsel koolis arenguvestlus. Midagi uut sealt ei selgunud. Mulle meeldib selle kooli juures kõik, ausalt! Õpetajaga toimub suhtlus vabalt, kui midagi on, siis tegeletakse sellega kohe. Ka kiusamistega tegeletakse tõsiselt. Gabrielil tuleb veel kõik kergelt, ülesannetega saab enajaolt iseseisvalt hakkama, ainult mõnikord palub abi. Hinded on väga head jne. Esimesel aastal selles koolis oli tal väike kina muusikaõpetajaga, kuid see oli suurelt osalt tingitud eelmisest koolist saadud arvustuse tõttu, et: “sina oled küll muusikast väga kaugel”. Jah, koledad täiskasvanud, ausalt häbi teil olgu! Praegune õpetaja suutis mu lapse muusikameele avada ning mu laps õpib flööti ning tegeleb muusikaga. Ja mulle meeldib nii hirmsasti see, et ta justkui avanes/jõudis selleni ise, ta ise tahab. Mulle meeldib see, et ta kasvab isiksusena, ta sai ühest täiesti mõttetult tekitatud mõttetust hirmust jagu. Kui ta sai ühest jagu, siis tõenäoliselt suudab ja julgeb ta ka tulevikus neid ületada.

Igatahes just sellisena ma olen endale kujutanud ka ette kooli-kodu koostööd.

Vähemalt ma tunnen, et kõik sujub, kulgeb. Seda on hea tunda, ma ei tunne ennast tulnukana, paljudel muudel juhtudel tundub aga nii. Ma vist ei saagi kunagi siinseid inimesi mõistma. Ma ei usu kunagi, mida inimesed mulle väidavad või räägivad, vaid ma usun seda, mida nad on. Võib olla sellepärast me ei mõistagi teineteist, siis üldjuhul käivad teistel asjad just vastupidises suunas.

Jõulud on varsti. Meil käivad ka päkapikud ja meie väiksem on hirmsasti mures, et päkapikud ei too emmele ja issile midagi. Eile ütles ta mulle, et kui tema oleks päkapikk, siis ta tooks mulle Barbie, sest ma olen väga hea tüdruk olnud!

Jõuluvanale on põhimõtteliselt kingisoovid osaliselt esitatud – suurem poeg soovib teleskoopi. Teda on juba pikemat aega vaevanud küsimus, kas Nibiru siis on olemas või ei ole! Ta tuhnib internetis ning otsib infot, vahel esitab mulle selliseid küsimusi, millele ma vastata ei oska. See tähendab, et ma pean isegi sukelduma teemasse, et suudaksin temaga sellel teemal edukalt vestelda. Väiksema soovid ei ole veel paigas, kuid me veel jõuame Jõuluvanale kirjutada.

Ma avastasin, et mul on kiiks tekkinud! Ma käin nimelt enda lambaid nuusutamas! Neil ei ole selline lõhn nagu on villatekkidel, neil on hoopis selline mõnus villa lõhn, mis on segunenud naha soojuse, heina ja terade lõhnaga! Isegi tõrges Milla (kes oli esimesel päeval jonnakalt kummuli ja prõmmis iga kord jalaga kui keegi julges talle läheneda) tuleb ja paneb enda põse minu põse vastu ja laseb endale head hommikut ja õhtut soovida.

Aga ma tõmban otsad kokku. Tegemist on veel palju.

Ilusat!

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top