Me peame sellest rääkima. Elevant meie toas.

Me peame sellest rääkima. Elevant meie toas.

Ma astusin eile kellegi eest välja. Eile õhtul jõudsin ma juba natuke kahtseda ning mõtlesin, et olin liiga järsk, kuid eilne Heldin Noole lugu kinnitas mulle, et me teeme liiga vähe, liiga harva, liiga aralt, liiga hilja.

Emana teevad mind sellised lood katki, ma ei ole aru saanud kust tuleb see õelus ja paha, et minna kellegi kallale nii tühiste asjade pärast. Miks me enam ei naera headusest? Miks me ei keskendu endile, et kasvada paremaks? Miks me mõõdame kõiki enda vormi järgi? Miks me naeruvääristame?

Sellised lood teevad mind lihtsalt katki. Kuid ma saan nüüd aru, kust see õelus ja paha tuleb. See tuleb meilt, täiskasvanutelt, sest me teeme oma laste heaks liiga vähe, liiga harva, liiga aralt, liiga hilja. Jah, mina ka. Kuigi ma annan endast parima, siis ma ka ikka libastun ning annan aegajalt hinnanguid, mis ei ole tegelikult minu valduses. Vahel ma olen nõrk.

Meie, täiskasvanud, oleme ise suurimad kiusajad ning anname lastele eeskuju. Täiskasvanu valib, kes õige, kes vale. Täiskasvanu ei nimeta seda aga kiusamiseks, vaid arvamuse avaldamiseks. Kuid pöörita seda pabulat nii palju suhkrus kui tahad, pabul on see ikkagi.

Mina olen alati arvanud, et täiskasvanulik on rääkida otse. Eksisin. Täiskasvanulik on vaadata kõrvale, teha head nägu ning rääkida selja taga. See jätab mulje viisakusest. See ei ole seda. See on argus. Pabul on pabul, ei ole oluline, mis mulje see jätab.

Mul on teismeline ja eelteismeline kodus. Minu ülesanne ei ole neid ainult kasvatada, neid toita ja katta, vaid minu ülesanne on õpetada neid ka mõtlema, analüüsima, arutlema, oma ajusid kasutama.

Et sellist videot nähes, nagu Heldin kunagi tegi ja netti laadis, ei hakkaks nad naeruvääristama, vaid näeksid selles ilusat noort inimest, kes on õnnelik ja lahe ning läheksid oma eluga edasi.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top