Mees pilve peal

Mees pilve peal

Ühel päeval tuli meie pesamuna minu juurde ja ütles, et lasteaiakaaslane rääkis, et üks mees istub seal pilvede peal. Põrnitses mind natuke altkulmu, justkui üritaks tõlgendada minu ilmet ning küsis siis tõsiselt: “Kas siis päriselt ka istub?”

Tõsine teema, eks?

Üritasin siis talle seletada, et kõigel on olemas oma jumal, kes hoiab ja kaitseb ning ei ole olemas nö mingit meest, kes kuskil istub, vaid jumal on kõikjal, igal pool, jumal on kõiksus. Jumal on nagu meri ja meie oleme tilk meres või nagu silgud tünnis.

Taas see altkulmu põrnitsus: “Siin, meil kodus on ta ka või?”

“Jah, igal kodul on ka oma hing.”

Ma olen maausku ja nõnda me siis vestlesime pikalt ja laialt, kes on kes ja kes mida hoiab ja miks ja kuidas me näeme seda. Mulle tundub, et ta veel täitsa ei mõista tervet pilti, kuid mingi oma nägemus tal hakkab sellest kujunema. 

Minu jaoks on usk vaba, see ei ole seotud mingi hoonega, inimesega, kogukonnaga ega raamatuga. Ma ei usu, et üks inimene on otsemalt seotud jumalaga kui teine. Ma ei usu, et lihane inimene võib mulle kuulutada jumalausku, sest see on usu tõlgendamine läbi tema enda, mina tunnetan seda hoopis teisiti. Ta võib rääkida mulle heast ja halvast, nii, nagu tema seda mõistab, kuid ta ei saa rääkida kellegi teise poolest. 

Me ei pea aru andma kellelegi suuremale, vaid me peaksime leidma selle sisemise kompassi endast, aru andma endale. Selle õigluse, headuse ja armastuse peame leidma enda seest üles. Kui me midagi või kedagi ei mõista, siis me anname endast parima, et mõista. 

Hakkasin mõtlema, et ma räägin lastega päris palju usust. Me küll ei kasuta sõna usk alati, vaid me lihtsalt räägime, just sellest kõigest. Huvitav on jälgida, kuidas nemad sellest aru saavad, kuidas see neis oma elu elama hakkab. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top