Metslane metsas

Metslane metsas

Me ehitame, kõike. Ma olen elanud ilma normaalse köögita juba liiga pikalt, seega võtsin ma sihikule uue köögimööbli hankimise. Kuna ma ei julenud osta uut, vinget mööblit, siis hakkasin mööblit otsima ostast ja soovist. Esimese väljavalitu ost läks vett vedama, sest meie kohtumine langes just karantiini algusele ja müüja lihtsalt haihtus. Hakkasin edasi otsima ja kuna aja kuludes sain ma aru enda trööstitust majanduslikust olukorrast, siis langes otsus 2,5 korda odavamale köögile. Mina olen see imelik, kes vihkab kipsplaati ja armastab puitu, sellisena nagu see on, betooni, sellisena nagu see on ja klaasi. Seega selline kergelt punakas, puidust, kommiraha eest ostetud mööbel, sobib ideaalselt halli betoonivärviga (seina panime tsementlaastplaadid). Ma pean mööblil ainult nupud veel ära vahetama, need mulle ei meeldi.

Ja kuna mulle meeldib ehitada ja meisterdada, siis olen ma seda kööki ka ehitanud ja meisterdanud. Minu kaasa käib argipäeviti tööl ja oleks kuidagi narr oodata, et millal ta jõuab midagi teha, sest ma oskan ju ise ka!

Ja mööblist ülejäänud rahast sain ma endale auruahju! Sellise, nagu ma olen tahtnud! Või noh, peaaegu, sest see tahtmine ja saamine on siiski hetkel nagu siga ja kägu, see mida tahan, maksab selline kena neljakohaline number. Aga leib tuli täitsa nitśevo, olen rahul.

Sepikut sõin ja….

Ja vot, just nii ma joon kohvi!

Tibudest on tulnud väikesed varesed.

Ma ei tea MIS minust on tulnud, ma isegi ei mõtle enam mida ma selga panen. Enamus aja lohisen ma ringi retuusides või dressides, selga visatud dressipluusiga, juuksed krunnis, hea kui saan kammitud neid 2 korda nädalas, ma ei mäleta millal ma ennast viimati meikisin… 🙂 Õnneks pesemiskombed on veel alles… ja veel juustest – ma lihtsalt pean neid värvima, sest väljakasv on selline kena 3-4 sentimeetrit.

Praadisin eile räime. Taas laisalt, ei mätsinud igat räime eraldi jahus, vaid kummutasin räimed jahu-soola-piprahunnikusse, sopsutasin need jahuseks ja panin pannile. Järgmise satsi tahan panna marinaadi…. sellest purki panekust ei tulegi midagi välja, me lihtsalt sööme kala enne ära.

Eile viskasin ennast horisontaali juba kell 19 ja hakkasin Hannibali vaatama, mingi hetk tekkis kaasa ka kõrvale ja me vaatasime 2 pikka filmi ära. Laps kõndis mööda, vaatas natuke ja küsis, kas Hannibal on halb? Ja ma pm ei osanudki vastata, sest mina isiklikult arvan, et ei ole. Ma ei ole teda väga tavaellu sobitanud, kuid nõnda filmis vaadatuna (või raamatust loetuna) ei tundu ta koleda kollina. Minu arvates ilusa koore alla peidetud koledus ei ole kuidagi pidi parem, korrektsem.

Aga ma hakkan liigutama. Kõike kaunist!

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top