Mina, seltsimees emalendur

Mina, seltsimees emalendur

Millega mõõdetakse emadust? Milline ema on hea ja milline halb?

Ma ei taha rääkida äärmustest, kuid milline on ka see äärmus? Pealtnäha võib kõik olla kena, kuid välja tuleb tulemus kehvakene.

Mina ei oska enda emadust kommenteerida. Ma ei tunne end ei hea ega halva emana, vahel tuleb lihtsalt tunne mingites olukordades, et see, mis aastaid tagasi sai tehtud/otsustatud oli õige. Selle tulemusena mu lapsed teevad seda või toda hästi. Kogu “töö” tasub ennast ära alles aastate pärast. Täiuslik ema ma kindlasti ei ole, seega tiitleid ja silte ma ka teistele ei jaga.

Minu lapsed on väga erinevad natuurid. Miskipärast ei ole ma kunagi tundnud, et mul oleks vaja hirmsasti väljaspoolset nõu või abi laste kasvatamises. Minul on see teiste kuulamine mõjunud pigem negatiivselt. Ma ei oska seda seletada, kuid minu arvates on kõige õigem enda sisetunne, ma tunnetan enda lapsi.

Kuidas emadus on mind muutnud?

Esimest korda emaks saades tajusin, et ma pean kasvatama lapsi värvipimedaks. Minu armastust ei muuda miski. Otsustasin, et mina pean olema oma laste kindlus ning varjupaik ja ma pean armastama neid ja võtma üldse inimesi sellistena nagu nad on, laskmata mõjutada välimusest, sotsiaalsest taustast, materiaalsest olukorrast, kaalust, pikkusest jnejne. Maailm ei käi minu tahtmist mööda, vaid mina pean ennast sobitama maailma sellisena nagu mina olen. Saate vast aru küll.

Seda ma olen alati mõelnud, et jõuvõtted ei ole väga jätkusuutlikud, sest väikest last saad ju jõuga valitseda, kuid suurt mitte. Juba selle pärast on jõuga valitsemine üks väga kehv valitsemisviis, minu arvates on samamoodi kehv viis raha. Jõu ja rahaga valitsedes ei õpi (väike) inimene mitte midagi head ja kui ma tahan, et ta õpiks midagi, siis pean ma talle enda argumendid mõistvaks tegema, seega rääkima, seletama, vestlema, arutlema.

Muidugi ma olen häält tõstnud ja endast välja läinud, on piirid, millest üle ei astuta. (no nt tol korral kui poisid otsutasid õunasõda mängida ja üks teisele õunaga otse näkku viskas, kogemata, kuid siiski, või kui üks otsustas, et kummikud on väga sobivad ronimisjalatsid ronimaks puu otsa!). ma proovin ikka seletada neile, et on naljakad naljad ja mõtted ning rumalad naljad ja mõtted ning need viimased ei pruugi hästi lõppeda.

Kodus nõuan ma lastelt ka kodutöödes osalemist, ma ju tean, et see neile alati ei meeldi, kuid ma tahan, et sellised elementaarsed asjad kasvaksid neil käe sisse.

Meie lastel ei olegi olnud hoidjaid, need korrad, mil nad on olnud kuskil kellegi juures hoius, saan lugeda ühel käel üles.

Meie oleme valinud sellise kasvatusviisi, et pere veedab palju aega koos, me räägime meeletult palju, arutleme ja mõtiskleme. Ma tunnen, et lastel on vaja stabiilsust, rahu ja piire, pidevalt ära ja kuskil mujal olemine ei ole minu arvates hea. Ma ei kuula mida laps sellest arvab, vaid ma jälgin kuidas miski mõjub. Me ei istu ainult kodus, kuid meie kindlus on kodu. Rõhutan, et see on MINU arvamus, ei pea ühtima teistega. Meie puhul selline valik sobib ning tundub, et oli õige. Väiksematega käisime vähem ning suurematega käime rohkem.

Kui esimese lapsega oli minu enesekindlus veel otsimisel, siis teisega olin juba (enese)kindlam. Väiksem oli kindlasti raskem beebi kui esimene, kuid see kindlus ja rahu muutsid selle aja kergemaks.

Juba aastaid mõtlen ma, et on mul alles kerged lapsed! Jube mõistlikud.

Õppisin kohe alguses suht kiiresti, et ei peab olema EI ja ja JA.

Kui ma vahel kahtlen iseendas, siis oma lapsi vaadates tunnen, et olen midagi õigesti teinud.

Laste kasvatamisel ei ole mingeid gaantiisid, et kui teed nii, siis läheb kõik hästi ja kuid teed naa, siis ei lähe… Minu arvates ei ole. Saab ainult endast parima anda ja parimat loota.

Kerge on olla ema, jube keeruline, suisa võimatu on olla täiuslik ema. Kokkuvõttes ei ole tähtis mida keegi arvab või oletab! Veel koledam on näidata näpuga teise suunas. Pigem võiks ju toetada?

Visaku see esimene kivi, kes patuta.

Siin on üks pea aastane ja teine pea kuuene.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top