Mis pähe on võetud, see sinna ka jääb. Või midagi sellist…

Mis pähe on võetud, see sinna ka jääb. Või midagi sellist…

Päevad lendavad nigu niuhti! 

Sünnipäev läks ilusti, toit maitses kõigile ning tundus, et kõigil oli lõbus. Tordid said siis sellised:

Meespere jättis mind augusti alguses üksi koju, nemad läksid ise idasse, vanaisale külla ja mina jäin koju ettevalmistusi tegema. Harjumatu oli äkitse üksi kodus olla. Vasika tunne tuli peale – tahaks nagu kõike teha ja joosta ei tea kuhu, kuid ei oskagi kohe millestki alustada. Igatahes avastasin ma enda jaoks seriaali! Troonide mäng. Telekat meil ei ole ja neid minu seriaale ei ole ka eriti ( mida ma jaksaksin vaadata), kuid see hakkas mulle meeldima. Täitsa kogemata. 

Seda seriaali ma siis ahmisin vaadata söögi alla ja söögi peale (tegelikult ma ei teinud endale üldse süüa ega söönud ka eriti, sest millegi järele väga ei isutanud), kuid vaatasin esimese hooaja esimese ööga ära. Teise hooaja vaatasin värvides, pahteldades, küpsiseid tehes, leiba tehes, hambaid pestes, juukseid kammides jne ning jätkasin taas öösel.

 

Keegi ütles, et see lohiseb, kuid mulle see sobib. Mulle meeldib jälgida erinevaid natuure, mulle meeldib, et mitte kedagi ei säästeta, huvitav on jälgida kuidas naisi kasutatakse nii julmalt ära ning neisse suhtutakse kui objektidesse, ometi mõjutavad ja manipuleerivad naised nii osavalt mehi, et silm ka ei pilgu, brutaalne, külm, kuid samas nii soe. Mulle meeldib! Hetkel olen jõudnud 5 hooajani.

Sünnipäeva nädalal jaotasin ma tööd mitmele päevale ära, seega mingit stressi ega pinget ei tekkinud. Sünnipäeva õhtul, kui õhtu oli juba peaaegu purgis ning külalised juba magama sättimas, sõitsin ma väsinuna, kuid rahulolevana kodu poole ning arvasin, et ma kukun otsejoones voodisse, kuid…. Ei, ma istusin kella 3 üleval ning vaatasin taas silm punnis peas oma seriaali. 

Tegelikult oli nädal täidetud inimestega, mulle väga ei meeldi palju inimesi koos ja korraga, kuid aeg-ajalt elab üle ja on isegi huvitav. Erinevad ajastud, erinevad natuurid, minevikud, kogemused, iseloomud, tõekspidamised ja kuidas see kõik kokku põimununa hakkas kuju võtma ning veerema nagu lumepall. 

Mida vanemaks ma saan, seda neutraalsem ma seltskonnas olen, mulle meeldib jälgida ning lasta asjadel minna omasoodu. Vahel lihtsalt poetada killuke ning vaadata kuidas see hakkab elama oma elu. Ilmed, źestid, pilgud, käed, keha….huvitav. 

Sugulastega on see huvitav asi, et neid on olnud võimalik jälgida aastakümneid, nad on olnud pidevalt silmapiiril. Millised on olnud nende ootused, arvamused, eelarvamused, mõtted kaua aega tagasi ning nüüd, kas need on olnud kannatavad ning kas suund on olnud õige. Tihti on aimata õhus ka küsimust – mina olen alati õigem olnud kui sina, miks siis mul on nii ja sinul naa? Minu arvates on isegi huvitav, et vahel arvavad inimesed, et kui ta teeb seda ja toda, üritab olla üks või teine, siis teda autasustatakse. Vähemalt ta arvab nii. Elu ei käi nii. Ei ole olemas õigemat, veel vähem on õigus kellelgi teisel anda selliseid hinnanguid. 

Huvitav oli ka hoomata, et see ei lähe mulle enam korda, see ei liiguta mind enam. Kui ma kellelegi ei sobi sellisena, nagu ma olen, siis on see selle teise probleem. 

Ma tahangi elult nalja ja naeru, kuid ma ei mõtle sellega seda, et ma tahan kerget ja muretut elu ja eeldan, et kõik on lill. Ei, ma lihtsalt ei taha asjatut negatiivsust enda ellu. Kui see mind ei aita kuidagi, siis mul ei ole seda vaja.

Või midagi sellist… 

Nautige suve!

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top