Mul ei ole aega….

Mul ei ole aega….

Minu ammused lähedased ei kurda enam valjult, kui ma ütlen, et mul ei ole aega või ei. Minu uued tutvused aga küll ja ma usun, et just selle pärast need uued tutvused ka enam-jaolt ära vajuvad. Kõik ei vaju, sest mõni on selline pärl, et narr oleks minema lasta ja juba enda rõõmustamise mõttes naudin ma persooni. Nüüd, selles eas, tahan ma, et see keegi tõmbaks mul oma “millegagi” jalad alt. Ja oh ei, ma ei ole diiva, kes ootab enda lõbustamist, vaid selles kelleski peab olema see x factor.

Kui mul ei ole aega, siis tähendab see seda, et mul on miljon huvitavat asja ees ja teha ning mind väga ei huvita kepiga sondeerida pinda, et äkki ei lähegi haisema… Nt käisin ma oma noore sõbrannaga enne koroonat Nublut kuulamas ja ma sain vaat et kreepsu kui ma sain teada, et Nublu tuleb lavale alles kell 3 öösel! Ma magan siis! Ja mida ma siis õppisin kogu sellest ööst – kontsa asemel oleksin võinud ka retuusi, dressika ja botasega minna, magamine oleks kindlasti palju rohkem kasu toonud, keskealised kommionud olid kogunenud saali tagumisse osasse ja jumal tänatud, et ma ostsin vip pileti, sain kella 3-ni sohva peal rahulikult tukkuda. No tegelt kuulasin vahepeal ka Watevat ja 5miinust ja ma ausalt ei saanud mitte ühestki sõnast aru, mida nad karjusid! Kogu austuse juures oma sõbranna vastu, loen ma selle käigu siiski suht mõttetuks.

Näiteks eile läks mul paar tundi vorstide tegemisele. Soolikad olin ma juba eelnevalt puhastanud ning selle 2 tunni sisse jäi sisu segamine ja maitsestamine ning soolikatega mässamine ning pm käsitsi nende täitmine. Saagiks sain 2 kg lambasooles ilusaid grillvorste. Enne mõtlesin, et pole mul vorstipritsi vaja, saan lehtri ja pulgaga hakkama, kuid nüüd ma arvan, et ma ikka ostan selle pritsi ära.

Jah, kindlasti ma oleksin võinud hoopis osta need vorstid ja need 2 tundi oleksin võinud hoopis istuda kuskil kohvikus, küünesalongis, rannas, scrollida tiktoki või jumal teab kus ja mida.

Aga ei, mina valisin võib olla nt sinu jaoks täiesti tobeda tegevuse ja mässasin hoopis soolikatega. Minu arvates siit tulebki see mõte välja, et ei ole minu asi kritiseerida, mida teine teeb oma ajaga ega ole teise asi kritiseerida, kuidas mina oma aega jaotan, sest kokkuvõttes sa ju ise vastutad selle eest, kas su aeg sai kasutatud kasulikult ja meeldivalt või ei. Need oleksid ja võiksid ei määra enam lõpus midagi.

Minu arvates on oluline see, et see, mis ma teen, paneb mind ennast hästi tundma, toob mulle naeratuse huulile, paneb mind ennast ületama, õpetab mulle midagi vms. Enam ma ei lähe sellega liimile, et oh, see x olukord õpetas mulle seda, et see ei õpetanud mulle midagi. Kutsume seda siis vanaduseks, kuid ma olen hakanud enda aega ja vajadusi prioriseerima.

Seega ma usun, et kui keegi ütleb, et tal ei ole aega, siis teab vaid vanajumal ise, kas tal on ajaplaneerimine käpas või ei. Ja vahet ju ei ole ka, sest kui keegi isegi heietab, et tal on nii kiire, nii kiire, kuid seriaalidest teab ta kõik, siis…. see on tema valik ja prioriteet.

Ehk selle joru peale tahan ma ütelda, et kui ma ütlen, ei või mul ei ole aega, siis just nii ongi. Mul ei ole SELLEKS aega, ma ei suurusta ega virise, vaid ma prioriseerin ning seda ei saa ette heita.

Kuidas teie seda näete?

Minu Kärbsenäpikene on lapsed saanud! Ma väga ei julenud tirriteerida, sest ta pesa on ikka väga madalal ja lapsed vajavad toitu. 🙂

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top