Offline

Offline

Mõni päev tagasi käisin mesilastele soojustuseks põhukotti tarusse panemas ja tüdrukud tulid mind rõõmsalt tervitama!

Teadsite te, et mesilased viskavad talveks kõik isased mesilased ehk lesed tarudest välja surema? Viivad liiga toitu. Ja et leskedel ei ole nõela?

Alles mõni tund hiljem tabasin enda mõttelt, et ehk oleks vaja neile veel süüa panna…. Tegelikult söötsin ma neid sügisel korralikult ning mett me nii väga ka ei võtnud, seega süüa peaks neil olema. Aga äki ikka peaks?

Kirjanik Ari Behn sooritas enesetapu. Ta kannatas pikalt vaimsete probleemide käes, see moodne haigus depressioon.

Ma olen peale läbipõlemist kiikunud nii seal kui ka siinpool piiri, kuid õnneks alati olen suutnud ennast tagasi vedada. Isegi väga pingelistes olukordades olen ma suutnud endaga kahekõnet pidada ja hoida kindlat joont. Meeletuks toeks on olnud minu kaasa.

Üks põhilisi tundeid, mida ma olen tundnud, on et ma ei kuuluks nagu kuhugi, ma ei ole leidnud enda inimesi. Ma ei pea nüüd silmas enda abikaasat ja perekonda, vaid minusuguseid, imelikke, miks ma olen selline nagu olen, miks ma tunnen nii nagu tunnen jne. Minu klanni?

Täiesti kogemata, taas seose tööga, tõi elu aga mulle kandikul inimese, kes on nagu mina, tunneb nagu mina, näeb nagu mina ja mõistab nii nagu mina. Selgus, et ma ikka kuulun kuhugi.

Kui ma sellest rääkisin õhinal oma tuttavale, vastas too, et ma olen ikka nii imelik ning lõpetas minuga suhtlemise. Samas ei olnudki ta nii väärt inimene, kuid see viisakus ja empaatia ja oskus asetada ennast teise olukorda. Selle puudumine üllatas mind.

Mul on väiksem nüüd esimeses klassis ning mind üllatab suurelt kui vähe pannakse kodust kaasa empaatiat ja mõistmist.

“Ma teen sinust video ja panen selle netti!”

“Sinu kendama ei ole õige, minu oma on!”

“Ma ei kutsu SIND enda sünnipäevale!”

” Te olete lollid!”

“Sul on tüdrukute telefonikaaned!”

“Sa oled paks!”

Jnejnejne. Tegelikult ei kõla ju nii tapvalt, kuid pidev plõksimine hakkab millalgi mõjuma.

Jah, ma saan aru ja ütlen ka oma lastele, et ennast peab kaitsma, kuid mingil hetkel mõistsin ma, et võib olla mõne inimese elus ongi see lagi, rohkem ei suuda. Nuta või naera, kuid vahel see nii ongi. Mida siis lapselt nõuda, kui vanemad on sellised. Nendest lastest ja vanematest hakkas hoopis kahju.

Olen proovinud seletada oma lastele, et proovigu näha suuremat pilti. Rumala või küündimatu käitumisele ei pea reageerima samaga. Liigne enesekindlus on hukatuslik.

Lund sajab! 🙂

Ära aja nina liiga püsti, vihm võib ninna sadada…

Mulle nii meeldivad rahulikud jõulud, ma ei taha mitte kedagi näha, peale enda mehe ja laste, ma ei pea mitte kellelegi jõule soovima, ma saan vabalt koristada ja mööblit ringi tõsta, ma saan omas mullis omi mõtteid mõelda, ma saan magada nii kaua kui ma tahan, ma ei pea päevi poodi minema, ma ei pea ennast ilusti riidesse panema, ma ei pea ennast üldse riidesse panema, võin pidzaamas ringi käia, vaatan vanu häid filme ja seriaale ning joon veini!

Ai nii, käisin lapsega kinos Elsat vaatamas. Meile meeldis! Naljakas oli see, et kui meie istusime pooltäis saalis, siis Soomes läksid kino süsteemid umbe ning inimesed ei saanud löögile ning ootasid järjekorras oma pileteid üle tunni! Nagu lehes luges – “sinu koht järjekorras on 17977, enne sind on järjekorras veel 11153.”

Aga ma lähen nüüd tuba ringi tõstma taas….

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top