Oktoober ja kärss

Oktoober ja kärss

Ma hakkasin siin üks päev suurelt lisama kõrvitsapüreesupi retsepti, kui meil läks veeautomaat katki ja terve päev läks selle nahka, et see jälle korda saada, ehk käia uus ostmas ja kõik mu jama välja vahetada. Järgmine päev koristasin ma seda eelmise päeva “auku”, mil vett ei olnud, kuhjunud nõusid ja mida kõike ning tegin selle supi ka ära, kuid tööd, tegemised ja kool pressisid takka, seega läks aeg teiste tegemiste peale.

Keegi on keeranud rösteril punni taas põhja ning hommikul hüppasid välja suitsevad saiad. Pole hullu, võrratult maitsekas oma aia tomat ja kreemine toorjuust korvavad selle kärsa.

Lõputöö osas olen jõudnud nii kaugele, et olen jõudnud ära teha tehnoloogilised kaardid ning täna on kavas teha perele õhtusöögiks lõputöö eelroog ja pearoog. Vaja on veel töökäik, ajagraafik, tooraine tellimused, seadmed ja vahendid kirja panna.

Meil oli eile kodus teemaks käsipall. Minu väiksem oli eile nii õhevil, et ta käis eile käsipallitrennis ning talle hakkas see mäng nii meeldima! Ja nii me siis eile arutlesime, et kas ta tahab korvpallitrennile lisaks minna veel käsipallitrenni või jalgpallitrenni. Ma olin korraks üllatunud, et kust see jalgpall nüüd siia tuli, kuid siis selgus, et mõne klassi meessoost arvamusliidri arvates on käsipall ainult tüdrukutele ning jalgpall poistele, seega Oliver oli natuke kahtleval seisukohal, sest ta on poiss, kellele meeldib käsipall. Ma näitasin talle tervet albumit meestest ja poistest, kes mängivad käsipalli ning palusin homme need arvamusliidrid nurga taha arenema saata! Asi sai lahendatud (me muidugi arutlesime reaalis pikalt ja laialt neid maailma asju).

Tuttav pakkus müügiks küüslauku ning hind oli väga krõbe, nii ma talle ka ütlesin ning tema solvus. Ma olin nagu möh?!?!!! Muidugi ma oleksin võinud viisakusest ta käest ju 500g küüslauku osta ja ütelda, et nüüd on meil talvevarud täidetud, kuid mina loll mõlgutasin mõttes ikka vähemalt 10kg ostmisest ja kuna ma oleksin saanud mujalt samuti eestimaist küüslauku selle sama raha eest umbes 2 korda rohkem, siis ma ütlesin ära, otse ja ilustamata, et see hind on minule kallis. Oleksin võinud olla kena, kuid samas on mul sellest mämmutamisest ka kõrini.

Kõik räägivad kuidas nad armastavad otse rääkimist ja ausust (ma ei pea silmas lahmimist ja peedistamist, vaid kõige selgemat viisakat tõde!), kuid ometi nad seda ei talu. Teisel inimesel on õigused, nii nagu minul on õigused. Ma ei saa oletada, allutada või eeldada, samamoodi ei saa too teine seda teha ja me peame seda aktsepteerima, on nii? Mulle hakkab tunduma, et ma saan asjadest väga valesti aru, sest see peedistamine, oletamine, süüdistamine tundub nii elementaarsena ning teineteise halvasti kohtlemine oleks justkui normaalne. Mul on ju õigus keelduda? Samamoodi nagu igal teiselgi. Ei?

Üks OLETAB ja EELDAB, kuid ei formuleeri neid kuuldavateks sõnadeks ning kui teine inimene ei käitugi tema oletuste ja eelduste kohaselt, siis esitatakse etteheiteid ning süüdistusi. See on minu arvates rumal ja üleolev käitumine. KUI ma juhuslikult ei ole selle teisega abielus, paberite järgi tema hooldaja, andnud oma allkirja kuhugi või pühalikult tõotanud olla sõber ning lugeda ta mõtteid, siis muul juhul ei näe ma väga suuri kohustusi pikalt või üldse tolereerida ja kuulata nurinat selle kohta, et ma ju oletasin, et sa….ma mõtlesin, et sa… aga sa ei…. vms. Ja mida rohkem keegi nuriseb, süüdistab ja ette heidab, seda kaugemale lähen mina, mitte nagu tüüpiline eestlane – võitlustulle. Mina ei viitsi vingumist kuulata ja mitte selle pärast, et ma oleksin üleolev, vaid selline mõttetu vingumine ja irisemine võtab minult jubedalt energiat ja väsitab mind, ma lihtsalt ei jaksa, kõige muu peale kulub ju energiat! See tundub nii idiootliku ajaraiskamisena.

Aga mina tegutsen edasi. Kaunist!

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top