Paras pähkel

Paras pähkel

Eile päeval oli täitsa kobe ilm, tuul oli küll natuke vali, kuid külm ei olnud. Õhtul hakkas sadama. Minu vanem poeg Gabriel ostustas aga minna telki magama ning hakkas õhtu hakul endale õue pesa ehitama.

Talle sai viidud sinna paks madrats, tekke, patju, kuid ikkagi tundus kuidagi hõre, no aga kui see oli ta kindel soov, siis las olla. 

Poole öö ajal käis kaasa ka veel küsimas, kas kõik on korras. Kõik olevat korras.

Mina uinusin kergelt, kuid ei maganud hästi. Kuulasin kuidas mees kõrval norises, kuid mina ei saanud rahu. Kuidas ta seal telgis ikka magab? Äkki on tal külm on? Vihma sajab, ega ometi läbi ei saja. Kas ta kardab? Võib olla on tal külm, kuid ta ei tule tuppa, sest ta ju LUBAS õues magada. Ei tea ju. 

Ja siis hakkas see kõige õudsem mõte mu peas pöörlema ja ma ei saanud enam magada. Mis siis saab, kui nad saavad suureks ja lähevad kaugele? Kuidas ma selle tegelikult üle elan? Praegu on ta mul 10 m kaugusel, kuid varsti läheb ta kaugemale.

Jah, me oleme alati kaasaga rääkinud, et oleks väga hea kui nad mõlemad läheksid suurde maailma rändama, sest meiegi tegime nii ning see oli väga kasulik ja tore. Oleme arutanud kumb lastest sobiks oma natuurilt millisesse kultuuriruumi ja maailma ossa. 

Kuid oh õudust, mu lapsed saavad varsti suureks ning ma pean neil minna laskma. Kuidas ma tean, et neil on kõik korras ka kaugel? Ma tean, usaldus. Aga kaugel! Mõistate, mind hirmutab see minust kaugel. Ma ei karda kontrolli kaotada, vaid see süli, turvavõrk, kodu, on kaugel. 

Ei, ma ei ole kanaema, mingi paanitseja ma ka ei ole, kontrollifriik ka ei ole. Ma olen lihtsalt ema. 

Millalgi 2 ajal öösel kobistas Gabriel tuppa, külm olevat olnud ja vett tilkus pähe. Tegin talle aseme üles ning laps vaibus rahulikku unne.

Mina ka.  

Õnneks on veel natuke aega selle kaugele minekuga, mul on aega veel harjuda. 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top