Puhata ja mängida! Blogidest ka natuke…

Puhata ja mängida! Blogidest ka natuke…

Kisub jälle kuidagi pudruks ja kapsaks kätte! Tegemist on, rohkem kui rubla eest! Osad teemad on nii uued, et ma ei oska neid veel kuhugi õieti paigutada, teised on vanad, kuid kasvanud teemad ning neid ma ka ei oska täiesti sobivalt paigutada, seega kisubki kuidagi pudruks ja kapsaks kätte. Ajaliselt on natuke keeruline, jaksamisega väga probleemi pole. Küll ma jaksan. Tasakaal tuleb lihtsalt leida, kuid ma usun, et see tuleb ajaga. Teemad ja valdkonnad, millega ma hetkel tegelen, on niivõrd erinevad ning see ümber lülitumine ühelt teisele ei suju veel nii hästi, mälu on lühike. 

Reede õhtul sõitsin kodu poole ja ma olin nii surmani väsinud, et see karjus mul suisa silmadest välja!

Selline:

Kodus aga tegin ma seda:

Soola skumbria salat hapusaial
Veiseliha kartulipudrul ja tillikastmel

       ja seda    

 

 

 

 

 

 

 

 

Kallistasin mehe, lapsed, koera ja lambad-kitsed-kanad-vutid läbi ning tundsin kuidas õlad vajusid allapoole ning ma olin jälle kuidagi inimesekesem.

Ma pean lihtsalt tasakaalu leidma.

Vaatasin, et vähemalt hetkel on karulauk ilusti juured alla saanud. Süüa ma seda veel ei julge, sest seda on nii vähe. Las paljuneb.

Teate palju ma olen täna leiba, hapusaia ja sepikut küpsetanud? Rekordi – 10 pätsi ehk 15-16kg. 😀

Lambad näevad hetkel välja nagu koid oleks korraldanud neile massirünnaku! Väga vanast (mingi 30 aastane?), peaaegu uuest (vähe kasutatud) masinast ma ei suutnud vaimustuda (ega ma oska ka veel ju). See ainult nätsutas ning mul sõna otseses mõttes higi voolas ja mul oli tunne, et ma ise närin seda villa seljast. Saime ainult pool Rolandit pügatud. Eile võtsime Roberti ette, seekord võtsin käärid kätte ning vaikselt nõkitsedes kala suitsutamise kõrvale saime pojaga kahasse Roberti vaat et pügatud! Robertil jäi tagumik pügamata, sest ta ei lase. Ju tal on traumad veel munade mahavõtmisest. 

EBA…. Ma ei ole seal kunagi osalenud, ei osale ka sel aastal, ma ju alles alustasin, ma ei tea mis tähendab olla “suur” blogija. Ma ju alustasin lihtsalt selle pärast, et ennast lahti kirjutada, august välja. Ma räägin siin põhiliselt maaelust ja toidust, sest see teeb mind õnnelikuks, minus on veel erinevaid külgi, kuid sellest ma hetkel siin ei räägi. 

Mind üllatas, et talublogid ei ole popid, aiandus on veel kuidagi, kuid talud ei…. Mul on aed, kuid kui lill süüa ei sünni, siis minule ta huvi ei paku. Kõigele lisaks avastasin ma, et ma ju loengi tegelikult enamuselt linnainimeste või linna-maainimeste blogisid. Ma lihtsalt ei ole neid kuidagi defineerinud kunagi.

Nüüd, Eba eel, tundub aegajalt, et selline pidev ving rikub nii palju ära. Kes on loll ja kes ei ole jnejne. Võib olla ma ise olen nii tśill, et ma lihtsalt ei saa aru kui tore on tülitsemine ja ussitamine? Kui nüüd mõelda, siis mulle see Eba ei olegi üldse asi, mis oleks nö laua peal. Mõnele teisele aga on. Olgu siis. Samuti on nii palju teemasid, mille ma olen nii risti ja põiki selgeks mõelnud, et ma lihtsalt ei viitsi neid enam lauale tõsta. Veel vähem huvitab mind kellelegi kolmandale või neljandale neid mämmutama hakata. Mämmutamine on igav, kuid inimesed on erinevad, eks. 

Samas on tore, et keegi tahab ja jaksab sellist üritust korraldada! On ju?

Ja võib olla ei olegi paljude blogid täiuslikud ja ilusad, mis siis. Ega minulgi teab mis täiuslik blogi ole, kuid vahel on motiivid kirjutamiseks varjatud. Mina ju alustasin selleks, et ennast august välja saada, kuid kas ma korrutan seda pidevalt? Minu arvates ei, vaid ma kirjutan nendest asjadest, mis teevad mind õnnelikuks. Võib olla teengi seda rohkem iseendale, ma ei tea. Vähemalt alguses tegin. Võib olla paljud teevad seda sama? 

Kaunist! 

Kalakesekene…

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top