Roosamanna

Roosamanna

Lilled, mullid, õhupallid,
mannavaht ja siidisallid.

Kiisud, kutsud, ninnu-nännud,
päiksepall ja tibulinnud….

Kirsti Timmer ütles, et skorpionil tuleb veel hullem nädal kui eelmine. Õigemini teistel tuleb hullem nädal kui eelmine, koos skorpioniga. 😀 sest skorpion on sel nädalal enda halvim koopia.

Igalt poolt jääb kõrvu, et inimesed on tigedad, kiuslikud ja halvad. Ma saan sellest isegi aru, inimestel on mure ja hirm. Mina ei karda niivõrd viiruse pärast, sest me istume enamjaolt kodus, täidame käsku, ei aevasta kellegi peale, vahel küll turtsume teineteise peale, kuid see pole midagi tõsist, peseme käsi, õpime minu juhenduse ja kaagutuse saatel, toimetame loomade-lindudega ning müttame õues, ehitame, parandame. Võib olla kõlan saamatult, kuid olla samaaegselt kuuenda ja esimese klassi õpetaja, treener, ema, kokk, juuksur (jah, Oliveril on nüüd soeng) ja mida kõike veel, on kohati keeruline.
Esimesed paar nädalat karantiini halvasid mind täielikult ning just sissetulekute osas, siis hakkasin tegema aga suurpuhastust, igas mõttes ning järjest rahulikumaks ma muutusin. Kõik loksus jälle paika ja ma olen samasugune tulehark edasi.

Täna jäi mul pilk peale ühele kahekõnele. Üks ütles välja oma mõtte, mis oli vihavaba, viisakalt formuleeritud ning minu arvates täiesti õige ka. Ta sai vastuseks, et ära virise/vingu/kaeble, elu on lill ja maailmarahu ning olgu see ütleja üldse vait! Ma ei sekkunud, sest… a las olla.

Mida ma tahan ütelda… realistlike ja negatiivsete mõtete, emotsioonide väljaütlemine ei tee inimest negatiivseks. Halbadest asjadest rääkimine ei tee inimest virisejaks, vaid minu arvates realistiks! Terve ja mõistlik arutelu on alati teretulnud.
Harjutamine teeb meistriks, seda me korrutame pidevalt? Kui inimene käsitleb igapäevaselt oma muresid, probleeme, negatiivsust, üteldes selle välja, arutledes, analüüsides, mitte rünnates ja mattes seda… roosamanna alla, siis on ta minu arvates kriisiolukorras ka tasakaalukam, ta mõistab. Ta on harjunud tegelema asjadega, sellisena nagu need on, ei moonda neid.

Võib ju olla, et see olukord, kas sa siis usud sellesse viirusesse või ei, näitab meile väga hästi mida me peame tegema. Panema oma prioriteedid paika, kuulama, ütlema välja ka asju, mida on raske ütelda, kuid harjutamine teeb meistriks, eks? Me võiksime ju õppida suhtlema nii, et me ei solvu iga asja peale, ei jaga käsklusi vait olla, võib olla vaataksime sügavalt peeglisse ja oleme ise vait. Progressi ei toimu siis, kui on kerge, vaid siis kui me peame pingutama, sest meil ei jää muud üle, minema ebamugavustsooni. Kerge on olla hea, kui kõik on hea.

Ma kirjutan seda hetkel, kui minu kuuendik „õpib” ja ma hüüan talle iga 5 minuti tagant, et kuidas edeneb ja tema ohkab vastu „issand jumal” ning minu ühendik teeskleb kirjatehnika vihiku peal magamist…. ja inkubaatoris on juba 5 munal augukesed sees ning paar muna piiksuvad. 😀

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top