Sa pühade meie!

Sa pühade meie!

Ja ongi käes kaunis jõuluaeg! 🙂 Niuhti ja läbi ongi see aasta!

See aasta on olnud vaieldamatult üks värvikamaid aastaid, algas kogu trall ju tegelikult eelmisel aastal, kui mind vallandati ja ma võitsin minu endise tööandja töövaidluskomisjonis ning see kõik viis mind aga väga tundmatutele radadele.

Sel aastal alustasin ma uues kohas ning ma usun, et tingitud positsioonist, olen ma kokku puutunud nii positiivsete kui ka mitte nii positiivsete inimestega, võnkumine on olnud võimas!

Mida ma aga sel aastal pidevalt läbivaks jooneks nimetaksin, on see, et paljudele inimestele tahaksin ma kinkida jõuludeks peegli. Enesesse vaatamine, enesekriitika ja empaatia on kuhugi kadunud! Ma ei räägi kõikidest, kuid väga suurel osal inimestel on see kuhugi kadunud.

Inimesed justkui ei suudaks enam analüüsida enda käitumist, enam ei mäletata: “ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.”

Ära solvu kui sinule samaga vastatakse või ennast kaitstakse. Üldse tundub mulle see aasta sellise õnnetu kemplemise aastana ja kemplemine on see asi, mida ma ei salli, ma ei näe asjal mõtet. Diskuteerimine on üks asi, kuid loll kemplemine on puhta nõme.

Ma ikka ei mõista, miks kiputakse teisi pigem alahindama kui ülehindama? Miks ei lasta olla teistel olla? Miks tahetakse allutada teist enda tahte järgi?

Olen ka seda märganud, et inimestele meeldib tülitseda ja nad isegi ei saa aru kui nad tülitsevad! See loll kemplemine. See kes saab sellest aru, see saab ja see, kes ei saa, see ei saa. Ei ole minu ülesanne olla kellegi enesekriitika.

Jõuluks valmistume me aga mõnusalt, kingitustega lolliks ei ole läinud, lapsed said seda, mida tahtsid ning boonusega paar ajude liigutamise mängu ja toitudega võtan vabalt. Eile tegin salatid (krabisalat, kartulisalat, heeringasalat + rohelised salatid) ning täna teen veel pardi, kartulivormi, hapukapsad ja lamba. Näksimiseks on erinevad juustud, lihased suitsuvorstid sibulamoosiga ja täidetud munad. Magustoiduks piparkoogid, kommid, mandariinid, õunad, banaanid jne ja laavakook. Jõululeib on ahjus ja sepiku tegin eile. Minu arvates rohkem kui küll. Verivorste sel aastal ei söö, sest ma ei tea mida nad sinna sisse panevad, kuid meie pere kõhud neid enam ei kannata.

Pardi täitsin mandariinidega, ingveri, kaneeli ja tähtaniisiga, peale soola, pipart, kaneeli, paprikapulbrit ja panin mandriinimahla sisse likku.

Ja mulle tundub, et mul ei ole üldse kõht tühi, see meeletu maitsemine….

Meie Soolikal sündisid kolmikud! Sünnitus kiire ja eeskujulik. Soolikas on asendamatu ema – ma tõesti ei ole näinud targemat ja paremat kitse!

Aga ma tegutsen edasi! Ilusat ja rahulikku! Hoidke ja hinnake teineteist!

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top