Täisväärtuslik

Täisväärtuslik

Nii palju mõtteid on, nagu alati, võta sa kinni, mida kirjutada….

Ma vaatasin pühapäeva hommikul poksi. Ja jah, seda “sajandi matśi”. Huvitav oli, kuid ma ei usu, et see oli sajandi matś. Mina imestasin aga lehtede pealkirjade ja kommentaaride üle, jäeti mulje nagu oleks McGregor, ehk siis kaotaja, kuskil mudas, alandatud, karjäär läbi, sitakott, ebaõnnestuja jne. Minu aju seletas aga seda nõnda, et see oli tema elu ESIMENE profipoksi matś üldse, olla tõelise tegijaga ühes ringis, võitmatuga. Milline kogemus ning täidab ka mõnusalt rahakotti! Ta pidas sitkelt vastu ning oli üllatavalt hea! Minu arvates väljus ta igatepidi rikkamana sealt ringist! Aga ma lõpetasin seda sündmust kajastavate artiklite lugemise ja elasin oma arusaamaga edasi. 

Tegelikult ma olen viimasel ajal märganud, et ma ei viitsigi enam väga vaielda ega leili minna. Ma austan teistsugust vaadet, seisukohta, kuid mitte labasust ega lollust. Kui teise arvamuse taga on mingigi mõte, siis ma proovin seda mõista, kuid üldjuhul ei viitsi enam esitada enda arvamust. Mind vist enam ei huvita, mida teised arvavad. Ma ei lase ennast kõigutada.

Väga tihti on nii, et sõnad on küll ühed, kuid me mõistma neid erinevalt. Kui ma ütlen ühte, siis võib teine minust hoopis teisiti aru saada, sest meie kogemustepagas on erinev, erinevad sõnad puudutavad meis erinevaid nuppe, mis vallandavad meis erinevad tunded, reaktsioonid. 

Ma olengi hakanud jälgima rohkem inimesi ennast, mitte nende sõnu. Õigeid või valesid sõnu oskavad kõik leida ning teele saata, kuid kehakeel, silmad ja teod – need ei peta. 

Üha enam ja enam olen ma tüdinenud sisutust fassaadist, pealispind on oi kui särav, kuid sisu puudub või on väga kesine. Inimene kardab olla tema ise, päris. Selline inimene on minule igav ja ma lihtsalt ei viitsi.

Siit-sealt on jäänud kriipima sõna – täisväärtuslik. Mida tähendab täisväärtuslik? Ühele tähendab see ühte ja teisele teist, ei saagi ju ühe mõõdupuuga mõõta. Täisväärtuslik elu? Täisväärtuslik toit? Täisväärtuslik pereelu? Kui midagi muutub, juhtub midagi drastilist, kas siis on võimalik elada edasi täisväärtuslikult? Võib olla sellele sündmusele eelnenud elu ei olnudki täisväärtuslik? Võib olla ainult tundus nii? 

Mina arvan, et kõik meie tegemised jätavad jälje, meie elu- ja mõtteviis. Me peame olema pidevas liikumises, võnkumises ning minema edasi, õppima, kasvama, arenema. Me ei saa jääda kinni olnusse, vaid peame võtma elu kui võimalust, võimalust muuta kõike paremaks ning võimalust parandada vigu. Kõik me teeme vigu, kuid sellesse ei saa jääda kinni. Samuti peame andma võimaluse ka teistele. 

Kui on elu, on pea kõike võimalik muuta, andestada ja õppida, samuti püüda andestust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top