Tubli, tublim, eeskujulik, super, enam paremaks minna ei saa, kangelane.

Tubli, tublim, eeskujulik, super, enam paremaks minna ei saa, kangelane.

Aeg läheb nigu niuhti. Ma olen silm punnis ehitanud lauta ning valmis ta ka sain ja ma olen enda üle uhke! Lisaks kolis meile sisse ka 24 vutti, nüüd on mul neid siis kokku 27. Meie vana vutipreili suri teadmata põhjustel, ühel hommikul oli lihtsalt surnud. Neil oli parasjagu sulgimine käsil, võib olla osutus see talle liiga koormavaks. 

Kõik kohad on üks suur porimülgas. Ma olen sellest porist nii tüdinenud! Kõik meie jalanõud on kaetud paksu poriga, sest puhta jalaga ei ole võimalik liikuda, eile pesumasinat täites tundus mulle, et ma olen neid riideid juba sellel nädalavahetusel pesnud ning see koera ja kasside jalgade puhastamine! Kohutav! Tülgastav! 

Tegelikult olen ma mõtisklenud aegajalt tubliduse ja edukuse teemal, see sõitis mulle hiljuti sisse taas. Ma ise ammu enam ei mõtle kui tegus või tubli ma välja paistan, sest see ei tee mind ju tegusamas ega tublimaks, ega ju?  

Vahel tundub, et mida rohkem sa näitad oma tegemisi, seda tegusam sa oled. Mida rohkem sa näitad on heategusid, seda parem sa oled. Kui sa esitad kedagi/midagi, siis ei tähenda, et sa seda oled. 

Mina leian, et tähtis ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet. Kui ma saan töö tehtud 8 tunni asemel 4 tunniga, siis ei ole ma teps laisem kui see, kes teeb selle töö 8 tunniga. Ma ei saa aru, miks ma peaksin aega raiskama. Mul jääb ju 4 tundi, et teha midagi muud. See, et keegi teeb kauem tööd, ei tähenda seda, et ta teeb rohkem tööd. Saate aru erinevusest?

Või kui ma teen kodus tööd, siis teen ma justkui vähem tööd. Mina arvan, et ma mölutan kodus vähem, tööd teen efektiivsemalt ning muu aja sisustan ka tegusalt. 

Me ei mõõda ju kõhutäit ka ajaliselt. Mida kauem ma söön, seda paremini ma söönuks saan, ei ole ju nii. Ikka mida rohkem ma söön, sedasi täidetakse kõhtu. 

Tänapäeval on väga moodne ohkida, mida rohkem sa ohid, seda tublim sa oled. “Ma olen nii väsinud, ma ei jõua kõike päeval ära teha, ma istun poole ööni üleval, oh, ma olen nii tubli”. Mina arvan, et planeeri siis paremini. Väga tihti lürbitakse ikkagi enda keedetud suppi. Kui sulle su supp ei maitse, siis tee midagi muud, muuda midagi. See, et teine naudib enda ninaesist, ei tähenda, et ta on vähem tubli. 

Samas tundub, et ei osata ennast seada teise inimese olukorda, kõike võetakse enda mõõdupuu järgi ja arvatakse, et see ongi see õige. Võib olla on selline suhtumine inimlik, vahel võiks ju üritada olla midagi muud. 

Kui sinu elus on hetkel nii, siis ei saa oletada, et teisel ei ole nii olnud, ei saa eeldada, et ta peab olema samas rütmis. On tegusamaid aegu ja vaiksemaid aegu, inimesed on erinevad, elud on erinevad. 

See pealiskaudsus, risti löömine ja targutamine hakkab ära tüütama. 

Ehitamise alguses nägin silmanurgast kuidas keegi minust mööda paterdas, lähemal vaatlusel selgus, et mutt. Järgmine pooltund kulus muti jälgimisele, filmisime ja pildistasime, kuniks mutt otsustas, et aitab teatrist ja kadus maa alla. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Triin H

2 thoughts on “Tubli, tublim, eeskujulik, super, enam paremaks minna ei saa, kangelane.

  1. Tere Triin,
    Su postitus ritsiku blogis oli nii aus ja hea ja ajakohane … vaimse tervise kuu ju 🙂 Mitte et sellised lood kunagu ajakohased ei oleks. Aga hetkel satun aina selliste mõtiskluste otsa, nii iseenda sees kui ka ümber. Eile näiteks oli Ringvaates külas Kaia Jäppinen, kellega oli hiljuti pikk intervjuu ka Eesti Ekspressis ning tema jutus olid need samad mürgised koostisained, mis ka Sinu loosse kuulusid. Pidev iseenda piitsutamine, lati lakke ajamine, TUBLI olemine. Oehhhh. Miks me seda teeme? Kust ta tuleb? Kasvatusest? Kiituste rohkusest lapsepõlves (refleks, et tunnustust saad siis, kui tubli oled) või kiituste puudumisest?
    Siinne postitus kubiseb ka mõtteist, mis mind kaela paigast noogutama panevad. Et plussi saad kirja siis, kui raske on ja aega pole ja magada ei saa jne. Ja kui kiiresti me teisi hindame ja mõõdame ja kahjuks sageli ka hukka mõistame. Et siis, täpselt need mõtted, mis ka minu peas nii sageli tiirlevad.

    Tore, et Su blogi leidsin!
    Rahulikku, tasakaalukat kulgemist. Julgust iseendale aega võtta ja lihtsat olemas olla.

    1. Ma tänan ilusate sõnade eest!
      Ma olen õppinud, et ülimalt raske on olla päriselt aus iseendaga, ikka libiseme sinna ilusama ja lillelisema poole. Meile meeldib teistele meeldida. Ma arvan, et see hirmus piitsutamine tuleneb hirmust, äkki me pudeneme oravarattalt, võib olla me ei ole piisavalt head? Mis siis saab kui selgubki, et me ei ole piisavalt head? Me PEAME olema erilised, eriliste ajastu. Me ei tohi olla tavalised, ei tohi eksida ega ebaõnnestuda.
      Minule hakkas koitma ühel päeval, et mida ma sellega siis võidan? Olen ma siis erilisem? Ei ole. Olen parem? Ei ole. Ma ei ole ka produktiivsem, sest see kõik kammitseb mind. Et õnnestuda, peab ka ebaõnnestuma.
      Ma tänan veelkord! See soojendas! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top