Vesistab, mul on tunne, et mina ka….

Vesistab, mul on tunne, et mina ka….

Vabandan oma plekilise ukseklaasi pärast, ma ausalt pesen seda päris tihti! Absoluutselt KÕIK käivad sealt sisse või välja vaatamas ning jätavad oma jälje, nt kass Pobi koputab viisakalt uksele ja kui me ei vasta, siis hakkab küüntega “libistama” ikka ülevalt all, ülevalt alla….

Sain kohvivee keema pandud, kui kuulen, et keegi poriseb köögis. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on herilasega. Kõik katsed teda maha materdada ebaõnnestusid, seega keskendusin ma ilusale hommikule. Valasin vee purule (meil on presskann), jätsin kohvi tõmbama ja pühendusin leivale, et endale üks kena võileib meisterdada, kui porin äkki lakkas. Kehitasin õlgu, ju siis maandus kuhugi ning toimetasin edasi. Kui ma kohvi hakkasin segama, siis leidsin poriseja kohvipaksu pealt, surnuna. Minu kohvipaks ennustab tänaseks siis herilasi…

Ma ei olegi seda veel rääkinud, et millalgi augusti keskel võtsime me Oliveriga esimest korda elus mett. Esiti mõtlesin, et rendin vurri, kuid sain nii hea pakkumise teiseringi vurrile, et ostsin vurri ära. Mahutab 2 raami, käsivurr, kerge ja mugav kasutada, puhastada, teisaldada ja hoiustada. Kõike mett me välja ei võtnud ning purki saime miskit 8 kg ning mina olen esimese korra kohta ülimalt rahul.

Millega ma aga rahul ei ole, on meekook, mida ma siis suure innuga tegema hakkasin! Jumala eest see ebaõnnestub mul iga kord! Ma olen seda vist 5 korda teinud ning mitte kordagi ei ole minu taigen segades tumedamaks läinud, mitte kordagi ei ole põhjad küpsenud nii tumedaks kui piltidel ning mitte kunagi ei maitse lõpptulemus nii, nagu pildi all lubatakse! Kindlasti see, et kook nii hele jääb, mõjutab minu maitsemeelt ka. Millega ma aga rahule jäin, oli hapukoorekreem, kerge nõrutus ja hirmus vahustamine ning kreem jäi mõnusalt paks ja kohev!

Ja kui meekook ei õnnestunud, siis mõtlesin, et teen ühe õnnestunud focaccio/pizza vms. Kergitasin sepikust üle jäänud taigna kohevaks, nüppisin sisse päikesekuivatatud tomatid ja eelküpsetasin natuke. Peale keetsin tśillise tomatikastme küüslaugu ja ürtidega ning kõikse peale viilutasin valgehallitusjuustu ning lükkasin ahju. Ahjust tulles viskasin peale toorjuustu, basiilikut ja tüümiani ja lõuna missugune!

Oleme hakanud väikestviisi mõtisklema kolimise teemadel. Tundub, et oleme seda mõelnud omaette juba pikemalt, kuid nüüd hakkasime sellest rääkima. Mis me oleme siin nüüd elanud…. 8 aastat ning soovimata kõlada vinguselt, siis eestlane on ikka üks vihane inimloom. Loomulikult leidub siin tõelisi pärleid, kuid üldiselt on inimene kuri, natuke väiklane ja kinnise meelega. Siin on nii loomulik nähvamine, vinguv kõneviis ja peedistamine. Ma olen sellest aru saanud, et kui sa ei ole olnud eemal ja mujal, siis sa ei saagi aru, et midagi oleks valesti, see on nii loomulik, kuid kui sa oled olnud pikalt ära ja mujal, siis mingil hetkel sa vaatad sellest mööda, kuid lõpuks hakkab väsitamistaktika ikkagi mõjuma ja järjest enam ja enam hakkab see silma torkama ja häirima.

Kui viisakalt küsida, et mis su probleem on, siis ei saada aru, millest sa üldse räägid!? See kõik on ju normaalne! VÕIB-OLLA tundub, et ongi, kuid tegelikult ei ole. Lihtsalt on vaja aega, et Eesti jõuaks teatud asjades edasi/järele.

Olen hakanud kuulama podcaste, mulle hirmsasti meeldib krimi, müstika, õudus ja kõik selline kõhe, kole ja ebameeldiv. Leidsin mingi kodumaise saate, kuid seda oli võimatu kuulata, sest saatejuhid kõkutasid, eputasid, itsitasid imelikult nagu mingisugused beibed ja liiga tihti kõlas seal onjä ja vä…. ja lõpuks hakkas mul lihtsalt valus. Leidsin hetk hiljem analoogse, kuid muukeelse saate ja see oli hoopis teine tera. Esimeses arvasid tähekesed rääkivat lugusid, teises tegi inimene igast loost tähe, jäädes ise tahaplaanile.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20200914_074915-1024x712.jpg

Lappasin hommikul kõik ilmateated läbi ning KÕIK lubasid kuiva, nüüd ma siis istun siin ja vaatan vihmasadu, mida ei ole. Tegelt oleks mul enne kooli miljon asja teha, kuid vihm paneb paraja piduri.

Ma panin ju kevad-suvel maasikad kasti, põhja sitt, siis kiht lambavilla ja peale muld. Eile sain lõpuks aega, et oma maasikad heinast välja kaevata ja suur oli minu üllatus kui ma oma maasikaid nägin! Korralikud kapsalehed!

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on 20200915_085856-1024x498.jpg

Nüüd võiks tuleval aastal maasikad ka olla sama suured kui kapsad, vot siis oleksin õnnelik.

Mul hakkas autol üks rattalaager vinguma juba juuni alguses, tuttav pidi selle korda tegema. Kui juuli keskpaigaks ei olnud ta ikka veel leidnud aega, et mu auto kallale minna, siis palusin tal auto lihtsalt üle kontrollida, sest ta ju võtab mu auto nagunii kohe ette…. väga kohe varsti niipea kui võimalik, augusti jooksul pidi ta KINDLASTI auto korda tegema, KUI enne ei jõua. Sõita saavat veel hästi ja nii see august läks ja ülevaatus ja minu plaanid potist alla, ja tuli september ja mul sai kõrini, palusin oma tellitud varuosad endale üle anda ja siirdusin parandusse. Selgus, et autol on läbi laagrid, sarniirid, abs andurid on ribadeks, mingid pidurijuhtmed on lihtsalt lahti, pooled poldid on puudu ja kohe kindlasti ei olnud turvaline sõita sellise autoga! Ma olen natuke kuri, enda peale ka. Usalda veel, eks. Kuri olen ma rohkem selle pärast, et ta ei vaadanud isegi auto poole, vaid luuletas, et sõidab küll, kuigi ega ikka ei sõida küll! Miks ei saanud kohe otse ütelda, et pole aega ega tahtmist? Miks on ei ütlemine nii raske? Auto ju ei olnud tegelikult sõidukorras, lihtsalt vedas.

Ja üldse olen ma kuidagi maas, suhelda ma ka ei jaksa, kuidagi tundub, et teine inimene ei ole hetkel väga ahvatlev suhtlus-arenemisobjekt. Ma tahaks midagi veel õppida, leida inspiratsiooni, ahmida endasse kõike uut, keerulist ja võõrast, mis tekitaks rohkem küsimusi, kui annaks vastuseid. Vot seda tahaks. Teist inimest ei taha, ma olen neist kuidagi tüdinenud.

Muidu on nagu ikka. Kuidas teil?

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top