“Kaikkea muuta, kunhan ei vaan nukkuvaa, puolikuollutta elämää” Minna Canth

“Kaikkea muuta, kunhan ei vaan nukkuvaa, puolikuollutta elämää” Minna Canth

See pilt on tehtud mõni nädal tagasi, kõige külmemal hommikul, sel hetkel oli õues -24 kraadi. See oli sel hommikul, kui torud olid jäätunud ning ma varahommikul tormasin neid sulatama ning sinna vahele imetlesin päikesetõusu. KUI ilus on elu! Võrratu, eks?

Ma olen juba teist päeva kuidagi torssis. Kuidagi kõik kokku ajab torssi.

Reedel helistati lasteaiast, et meie lapsel on palavik ning pea olevat raske ja kondid valutavat. Lapse sain kätte sõnade saatel, et ei ole sinu rahvameditsiinist ka ikka kasu, kui gripp tuleb siis tuleb ja selles oli äratuntavalt tsipake rahulolu…

Laupäev vastu pühapäeva tõusis lapsel palavik kõrgustesse ning seda ei saanud mitte kuidagi alla (sai paracetamoli). Natuke hirmutav oli. Pühapäeva hommikuks oli palavik langenud 37,4ni. Naabrinaine tõi puha nende pulmaviina, et saaksin sellega vajadusel last hõõruda, no igaks juhuks, kui palavik peaks taas tõusma (nagu gripi puhul ikka see ju kõigub, erilist lootust ei äratanud ka see, et kõik ümberringi söövad antibiotsi ja on nädalaid haiged). Igatahes pühapäeva lõunaks oli lapsel 36,4 kraadi ja kõik. See oligi kõik. Ei olnud tal ei eile ega ole ka täna midagi, hakkab vaikselt juba igavusest  mööda seinu üles ronima. 

Ma ise mõtlen ikka, et see “minu” rahvameditsiin ning üldse põhimõtted (alustades sellest, et ei haara iga asja pärast tablette ega jookse arstile) ei olegi mingi imeline kooslus, kõigile jäävad viirused külge, lihtsalt vahe on selles kuidas keha võitleb, kas saab hakkama, kui kiiresti jne. 

Mind paneb imestama kui kirglikult on inimesed valmis rääkima ravimistest ja haigustest, vaevadest! Kui inimesed suhtuksid sama kirglikult enda toitumisse, liikumisse ning üldse ellu, siis oleksid nad juba võidu poolel! 

Eile, peale lõunal kadus internet, tagasi tuli täna. Ega sellest midagi, lihtsalt avastasin ma eelmise pikema katkestuse ajal, et me elame ikka täitsa kapakohilas. Meil ongi 1 mast millest seda netti püüda, teised jäävad juba liiga kaugele. 

Abikaasal muutus töösuhe, ta siirdus nö vabakutseliseks. Enne oli ta pidevalt ära, nüüd on ta rohkem kodus ning ma märkan, et me oleme mõlemad kuidagi liimist lahti, otsime nö uut tegevuskava. Oma hämmastuseks olen märganud kui palju on siiski minu õlgadel ja vastutada, mul on liiga palju palle korraga õhus ning kogu asja juures ei oska tema justkui olla. Minu rütm on ju sama, temal muutunud, kokkuvõttes muutub aga tegelikult kogu mäng. Samas ei tee asja kergemaks minu suhteliselt hiljutine tööalane kannapööre. Ma tunnen, et see oli mulle eluks vajalik, kuid täiesti “edukas” ma selles veel ei ole. Jah, jala olen saanud ukse vahele, kuid täitsa sees veel ei ole. Nagu iga uus asi, nõuab seegi palju tööd ja pühendamist. Tühi rapsimine ei ole minu arvates kunagi edukas, tunne peab olema õige (see lõputu tempo-tempo pani mind lõpuks põlema nagu säraküünla ja läbi ma põlesingi, nüüd tuleb läheneda teistmoodi). 

Kuskil sisimas olen ma aga kindel, et kõik laabub, me oleme alati iga järgneva korraga olnud paremad, osavamad ning mis minu arvates peamine – me ei ole kartnud teha muutuseid, me usaldame rohkem ning me liigume edasi, mitte ei virise. 

Tegin hommikuks mannaputru.

1 L vedelikku (1/3 vett ja 2/3 piima) ja näpuotsaga soola. Nõks enne keema minekut 1,5 dl mannat sisse, temperatuur alla ning nõnda vaikselt vispliga sahistades (mitte kloppides) saab kõige parema ja siidisema pudru! 

Sahistada tuleb nii kaua, kuniks puder on juba paksem, tulelt ära, kaan peale ja anna tõmmata mõni minut. 

Ma olen valmis lammas Sambla ja hr kukk Puśkini asumisele saatma, isegi pärlikesed ei suuda nii kisada kui nemad!

Aga ilusat päeva! 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top