Läbi fotosilma

Läbi fotosilma

Mul on tunne, et tänapäeval on neid fotograafe nii palju, kui Eestis on küünetehnikuid…

Kuid neid, kes päriselt suudavad püüda hetke, inimest, puutükki, lehte, lindu või mida/keda iganes, neid ei ole palju.

Vaatasin selle aasta koolipilte ja leidsin end taas mõttelt… nääh, kui paremat pole võtta, siis käib kah.

Ja minu arvates on see nii kurb, sest noh, fotograafe on ju jalaga segada ja kas tõesti ei saaks otsida välja sellist, kes oskab lapsi pildile püüda, mitte lihtsalt nupule vajutada?

Kord on seda ajaloos juhtunud, et täiesti kogemata telliti selline fotograaf, kelle pilte oli suurim rõõm vaadata! Ei olnud liig ületöödeldud või ebareaalsed, olid hoopis inimlikud ja armsad, lapsed olid nagu lapsed ikka, kuid nad olid…. neist oli jäänud fotole nende isiksused, midagi rohkemat, kui lihtsalt kehad.

Ma tõesti ei tea miks ei kasutatud teda rohkem….

Selle aasta fotosid vaadates vaatavad aga taas vastu lihtsalt inimesed, näotud, isikupäratud pakud. Lisaks tellitud dokumendifoto ei sobi taaskord dokumendile….

Ja ma taban end mõttelt, et ehk ma ootan liiga? Kuid kui on võimalus saada paremat, siis miks ma ei võiks oodata paremat? Miks ma peaksin leppima keskpärasega?

Kuid üldsus otsutab…

Kui paremat võtta pole, siis käib see kah. Tellida nii vähe, kui võimalik ja nii palju, kui vajalik.

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top