Külaline hiir

Külaline hiir

Postitus loodud  2015-03-11 ning kolitud eelmisest kohast siia.

Olen avastanud maal elamise rõõmud, mulle meeldib, et maaelul on rohkem “kihte”, siin on võnked palju suuremad, tuju teevad rõõmsaks pisikesed asjad ning hingata saab vabalt. Olen minagi olnud suurlinna tüdrik, kuid maaelu teeb vabalt linnaelule 1-0 ära.

Üleeile hommikul unise peaga avasin prügikastikapi ning prügikastist vaatas vastu unine hiir, kui ta mind sealt nõnda vaatas, oli tema mühatamine suisa kuuldav ning ta tatsus tötsa-tötsa minema, kiirustamata. Meil ei ole nimelt väga tapvad reegleid hiirte suhtes. Kuskil keegi teadja maainimene kirjutas kunagi, et kui hiirtele süüa panna, siis nad ei puutu midagi muud peale selle söögi, mis neile jäetud. Mina arvan, et meie hiired ei ole seda lugenud või ignoreerivad neid tõekspidamisi teadlikult – nimelt laamendavad nad südamerahuga meie prügikastis ning pilluvad asju laiali. Üks kord sai mul sellest villand ning ma seadsin neile lõksu, sellise kaasaegse plastikust lõksu, õnneks oli neid pakendis 2tk, sest esimesel korral kõndis hiir lõksuga minema ning müstiliselt jäigi kadunuks nii hiir kui ka lõks. Teise lõksu teipisin juba kapi külge. Kulus mitu ööd ja mitu juustutükki, enne kui hiir otsustas sinna kinni jääda. Peale seda valitses meil hiirtest rahu, kuni üleeilseni.

Eile varahommikul astusin kööki ning hakkasin kohvi valmistama, kui prügikastikapist kostus jälle kobistamist, kõlas nagu kolitaks seal asju ringi. Kasse õnneks ei näinud see häirivat. Ma igaksjuhuks üritasin nende tähelepanu ümberkolimisele viia ning avasin viisakalt ka prügikastikapiukse, kuid ikka ei tundunud see neid huvitatavat. Võib-olla peaks kanad kassidega elamist vahetama, sest meie kanad on rohkem hiiri püüdnud kui meie kassid.

Kui ma avastasin, et külaline Hiir oli hekseldanud mu Tupperware silikoonist koogivormi kasutuskõlbmatuks, siis sai minu külalislahkus otsa. Panime õhtul lõksu ja hiir oli hommikuks lõksu jäänud, mis tegelikult ei olnud nii üllatav,  silma jäi aga hiire erakordselt läikiv ja ilus karvastik! No oli alles hää sööma peal!

Eelmisel suvel, nägin kuidas kanakari jooksis ühest aia otsast teise. Kohe ei saanud aru mida nad jahivad, lähemal vaatlusel selgus, et ühel kanal on hiir suus ning terve ülejäänud kari jahib kana hiirega, mingil hetkel sai teine kana hiire noka vahele, keeras otsa ringi ning ülejäänud kari järgnes, siis võttis kolmas hiire üle ning kõik jätkus uuel suunal. Meenutas kuidagi loomade jalgpalli.  Trall ja tagaajamine sai ootamatu lõpu – kana jäi seisma ja hops – neelas terve hiire alla. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kuid tõsi see on!

Meie kanad jahivad kõike mis liigub ning mis võiks söögiks kõlvata. Nooremad preilnad on pepsid, kuid elus karastunud madaamed korraldavad isegi minu 3 aastasele pojale kambakaid kui arvavad, et tal miskit söödavat käes. Lugematul hulgal konni ja sisalikke oleme päästnud kanade käest.

 

Triin H

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Back to top