Toiduga suhe ei muutu keeruliseks sellepärast, et toit on rasvane, magus või „vale“. See muutub keeruliseks siis, kui me anname sellele rohkem rolli, kui see kanda suudab.
Kui söömisest saab viis mitte tunda, mitte mõelda, mitte vaadata, siis ei ole küsimus enam toidus, vaid selles, mida me püüame tema abil enda eest ära teha.
Sama muster ilmub minu arvates ka sotsiaalmeedias. Sageli ei otsita seal mitte ausust, vaid kinnitust: ütle mulle, et ma olen tubli, et ma olen hea, et ma teen õigesti.
Aga vastutust ei saa lõpuni anda ei toidule ega publikule. Kui inimene ei tea ise, kes ta on või kes ta ei ole, siis keegi teine täidab selle koha tema eest.
Sellepärast ei usu mina, et on olemas halb ja hea toit. On toit, mis on valel hetkel, vales koguses või vales rollis.
Kogu asja mõte ei ole keelamises ega ideaalses valikus, vaid tasakaalus ja ajastuses. Kas toit toetab elu, või üritab seda asendada.
Sama kehtib ka mõtete, harjumuste ja tähelepanu kohta.
Kui midagi peab kogu aeg sind päästma, lohutama või tõestama, siis on see saanud liiga suure koha sinu elus.
Tasakaal ei ole rangus.
Ajastus ei ole kontroll.
Need on märgid sellest, et inimene on ise kohal.
Ja kui inimene on kohal, siis toit saab olla lihtsalt toit. Mitte päästerõngas ega süüdlane.
Kui see kõnetab, siis sa tead, miks.