Ostsin isa juubeliks (igaks juhuks) ka poest sinki, kartsin, et meie enda tehtud singist ei jagu. Ei olnud kõige odavamate seast, lootsin saada rahale vastutasuks kvaliteetse maasuitsusingi. Nii ju pakil lubas.
Õnneks meie omast singist ikkagi jagus ning ostetud sink jäi külmkappi oma järge ootama. Sink istus ja istus külmkapis, mekkis mees, mekkisid lapsed, mekkisin mina. No ei ei ole hea, jube tugev keemia maitse võrreldes kodus tehtud singiga. Tundus, et see oli lebanud mingisuguses suitsumaitselises vees liiga kaua vms. Ei olnud nauditav.
Mõtlesin, et panen toidu sisse, ehk tasandab maitsed ära. Lõikan sinki, külas olev peretuttav mekib sinki ning leiab, et sink on äärmiselt maitsev ning tema ei saa küll aru, et oleks mingi keemia maitse.
Eks ole ju naljakas? Inimene peab neid maitseid loomulikuks, millega ta harjunud on.
Ma olen alati muianud nende jutukeste peale, et kuidas saada oma lapsed aedvilju sööma, tehakse tsirkust, et lapsi ära petta ja salaja juurvilju sisse sööta. Milleks? Kui kodus on laual päris toit ning vanemad söövad KA ise päris õiget toitu, siis ei ole vaja lapsi petta, sest nad on harjunud nende maitsetega. Lapsed võõrastavad kõike uut ja kui neid on vaja “petta” midagi sööma, siis ju ei ole nad harjunud juurviljade enda maitsega, sest kodus ei sööda neid. Kõige lihtsam ongi lapsevanema enda eeskuju, harjumused kanduvad ju lastele üle.
Juustus ja riivsaias pööritatud, peekoni sisse rullituna rasvas küpsetatud porgand ei ole juurvilja söömine!
Kui ma saan aga välja öeldud sõna HARJUMUS, siis ründavad mind lapsevanemad ja väidavad, et nemad teevad kodus päris toitu, nemad söövad kodus päris toitu, nemad söövad puhast toitu, kuid lapsed ei söö. Huvitav – mida lapsed siis söövad, millest nad elavad?
Ma saan juba omast kogemusest rääkida, sest mul on üks puberteet ja teine varsti 6-ne ja nemad söövad toitu, sest nad on harjunud väikesest peale juurviljadega, päris lihaga ja päris maitsetega, sest meie ise sööme seda kõike. Nad on harjunud sellega.
Harjumus, eeskuju ja valikud. Kuidas saab väikesele lapsele maitseda fabrikaat, kui ta ei ole selle maitsega harjunud? Kuidas saab ta võõrastada juurvilju, kui ta on titest peale nendega harjunud?
Müstika? Või ikkagi ei ole?
Loomulik, et kõigil on oma maitseeelistused, minu lastest ühele meeldib kurk, teisele tomat. Ühele meeldib porgand, teisele kapsas. Lillkapsas meeldib mõlemale.
Mu vanem poeg arutles üks päev enda sõbraga, kumb sureb varem, kas vegan või lihasööja. Kumb?
Sekkusin vestlusse ja väitsin, et rämpsusööja.
Ja taas, ei ole mõtet väita, et selleks, et hästi süüa, peab olema rikas. Ei pea.
