Ühel päeval tuli meile akna taha titatihane. Selline sulepallike. Esiti lendas ta sööma, ei kartnud üldse meie uudistamist ning matsutas mõnusalt toitu.
Hiljem küsis kaasa, et kas see tihane on ikka normaalne, sest titatihane kakerdas ringi akna all maas ning siis jäi paigale ning püsis nõnda omajagu. Läksin kontrollima, kas kõik on ikka korras, kuid kuna tegemist oli siiski titaga, siis titatihane väsis hoopis ära ning oli jäänud tukkuma.
Mõni aeg hiljem oli ta ikka seal, läksin ja korjasin ta ära, õues külm ja puha. Titatihane tukkus mu käes edasi. Orgunnisime talle isegi väikese puuri, nii igaks juhuks, kui ta ei jõuagi lennata, kuid titatihane otsustas pärast väikest uinakut, et talle siiski puuris ei meeldi ja ta võib proovida lennata.
Viisime ta siis taas õue ning jälgisime kullipilguga, et titatihane oma kavatsuse ka teoks teeks! Tegigi! Titatihane lendaski ära!
Mul ikka süda tilkus verd, et kas ta jõudis koju või ei. Ühe päeva me teda ei näinud, kuid sellele järgneval päeval tuli titatihane tagasi ning ka sellele järgnevalt päeval ja ka järgmisel päeval….
Titatihane tõi oma teised titad ka kaasa, ühel päeval oli äkki meil söömas palju titatihaseid!
Meie ülesanne oli pidada sööginõud täidetuna, et ikka kõik saaksid ilusti kõhud täis.
Sellel aastal oli väga segane talv ning tihased tegid tibud väga imelikul aastaajal. Tegelikult pesitsevad tihased aprillist juulini ning teevad 2 pesakonda, kuid nüüd tegidki nad pojad aasta alguses.
Meie titatihane on sinitihane. Sinitihased elavad umbes 3 aastat ning paarid jäävad kuni surmani kokku, hoides oma pesapaika kiivalt. Nad teevad oma pesa kuhugi seina, puuõõnsusesse või siis pesakasti. Nende munad on valged, väikeste punaste täppidega.
Tihaseid on 10 erinevat liiki: kukkurtihane, lasuurtihane, musttihane, põhjatihane, rasvatihane, sabatihane, salutihane, sinitihane, taigatihane ja tutt-tihane.
