Meil on köögiakna taga õunaaed. Iga kord, kui ma ennast söögilaua taha maha istutan, on õunad taas silmnähtavalt kasvanud. Tänavu peaks tulema hea saak… kui midagi vahele ei tule.
Me tõime vutitibud koju. Mul ei ole kunagi vutte tibude kujul olnud. Tegelikult täitsa arvestatavad põrssad ja väikesed sitarattad nagu kanatibudki, kuid see on lihtsalt kohutav milliseid külakuhjasid nad suudavad moodustada! Neil on piisavalt ruumi ja neil on piisavalt soe, kuid ikkagi otsustasid nad hunnikuid moodustada! Isegi 4 inimesti ei suutnud jälgida ja neid takistada, 5 tibu suudeti lihtsalt ära sõkkuda! Kohutav!
Kuna peale vuttide on ka muid töid-tegemisi, siis pidin tibud elama panema väikeste kampadena, et nad isegi heal juhul ei suuda moodustada eriliselt kõrgeid torne, rääkimata kuhjadest.
Nagu titad ikka, väsivad ka vutilapsed kiiresti ja äkitse ära. Hommikul tukkusid 3 titte toidunõus ning teised 2 siblisid ja söid kogu hingest, natuke hiljem kogunes kambake nende tukkujate külge, sest ju siis info levis, et siin magatasse. Osad tibud aga kogunesid sööjate külje alla, sest siin ju süüasse. Lõppkokkuvõttes moodustus väga huvitav pundar, sööjate ja magajate segu.
Ja nad on nii nii tillukesed, kuid hirmus nobedad! Siuh ja siuh vudavad ringi.
Minu vana arvuti veab viimaseid hingetõmbeid. Kole lugu ma ütlen! Kuigi kõik minu asjad on kenasti pilves, on mul seal hunnik programme, fonte ja olulist pudi-padi, mille pean kolima uude arvutisse. Kole lugu ma ütlen! See on nii tüütu! Ja need salasõnad….
Aga ma pean tõttama, sest kõige kupatuse juures pean ma veel leivad-saiad tegema, Mamma ära lüpsma, panema paberile paar visandit/mõtet ja siis ennast veel inimeseks ka tegema! 🙂 Palju, eks?
